Meie kõigi sees on looming, ütleb Patti Smith

Kui te rokkmuusiku ja kirjaniku raamatut „Pühendumus“ lugedes erinevate kihtide ja meeleolude udus ei keskendu, ei saa te siit midagi, leiab Tõnis Kahu.

Ma olen üks neist, kelle jaoks Patti Smithi looming tingimata ehk väga terviklik ei olegi. Seda väidet võib täpsustada mitmeti – näiteks eelistan ma tema muusikat tema loodud kirjandusele. Aga seda tasub ka ümber sõnastada – Patti Smithi kunstis on olnud müra (kitarride loodud müra, kommunikatsioonimüra), mille järel tema pieteeditundelised ja hardusega loodud kirjandusteosed tunduvad lihtsalt liiga õhulised, läbipaistvad ja ilmselgelt kalkuleeritud mõjuga. Mõju tuleneb hästi paika seatud pretensioonist, mida jagavad ning mõistavad paljud ja mis muudab need tekstid oma haardelt omamoodi müütilisteks. Aga sellest hiljem.

„Pühendumus“ (originaalis avaldatud 2017. aastal) on raamat kirjutamisest, loomingust ja loomingulisusest üldisemalt. Kaks väljapeetud esseed tõstavad eri inspiratsiooniallikatele (sealhulgas Martti Helde filmile „Risttuules“) toetudes fookusesse raamatu niminovelli, milles noor Eestist pärit iluuisutaja oma unistuste nimel võitleb. Kui te seda lugedes erinevate kihtide ja meeleolude udus ei keskendu, ei saa te siit midagi. Teisalt ei taga ka keskendumine veel iseenesest palju.