Diskreetne meistriteos

Kaarel Kuurmaa kiidab Ryūsuke Hamaguchi filmi „Õnne- ja fantaasiaratas“.

Eesti kinodesse on jõudnud üks mõnus film elu juhuslikkusest. Jaapani režissööril Ryūsuke Hamaguchil on seljataga hämmastav aasta – filmi „Drive My Car“ meeletu edu tõi talle kolm auhinda Cannesi festivalilt, Oscari, BAFTA, Kuldgloobuse ja veel sadu auhindu. See varjutas teenimatult autori eelmise filmi, kõigest mõni kuu varem esilinastunud ja Berliini filmifestivalil Hõbekaru pälvinud teose pealkirjaga „Õnne- ja fantaasiaratas“.

Ühest küljest jäi see lühinovellide komplekt omal ajal ilma piisava tähelepanuta, kuid teisalt julgetakse hiljem linastunud „Drive My Cari“ edu lainel sedagi üle maailma kinodesse tuua. Mis on natuke üllatav, sest ega Hamaguchi tooda ju mingit laiatarbepopkorni, vaid pigem väljapeetud tempoga nn aeglast kino. See on pikkade võtetega, emotsionaalselt hillitsetud, minimalistliku kunstnikutööga, vaatluslikus ning napis stiilis teostatud kino, kus emotsionaalse plahvatusena mõjuvad suurema tulevärgiga filmides hoopis väiksema tähenduse saavad hetked.