Juba mõne päeva pärast astungi sisse ühte vanalinna keldrikorrusel asuvasse ruumi. Enne seansi algust seletab terapeut mulle tasasel häälel täpselt protsessi kulgu. Naine annab mulle teada, et veedan seansi lamades ja temaga „kontaktis olles“ ning tema kirjutab kõik toimuva üles, et saaksin hiljem kodus selle veel üle lugeda. Ta uurib, millele ma täpsemalt vastuseid soovin. Kirjeldan oma irratsionaalset veehirmu.

Põmm. Kaks minutit hiljem voolavad mu silmadest pisarad ja ma pean vaeva nägema, et suudaksin hingata. Ma annan endale aru, et tegu on mu kujutlusvõimega, mis mulle trikke mängib, aga samas elan järgnevat nii ehedalt läbi