„„Disko imeb!“-liikumise juures oli hea, et see ajas mu bändi laiali“

Järgmisel kolmapäeval, 1. juunil Tallinnas esinev disko- ja popmuusikageenius Nile Rodgers laulab, mängib õhukitarri ja ka räägib Siim Nestori küsimustele vastates.

Nile Rodgers (69) on kadedakstegeva elujõuga mees. Tõeline ellujääja. Tema organismi on viimase tosina aasta sees rünnanud kaks vähki, millest ta täielikult paranenuna välja on tulnud. 1990ndatel ärkas ta haiglavoodis ja kuulis arstilt, kes parasjagu ta surmatunnistust kirjutas, et tal jäi süda kaheksa korda seisma. Varsti pärast seda katkestas ta mõnuainete tarvitamise. Uimastitega alustas ta juba 13aastasena, New Yorgi biitnike-boheemlaste ja heroiinisõltlastest ema ja kasuisa läheduses, ning kostitas end aastani 1994 diskorahva soosiku kokaiiniga.
Kõige selle juures on ta olnud juhtiv tegelane ühes muusikarevolutsioonis (disko), kaudselt osaline kahes (hiphop ja elektrooniline tantsumuusika) ning üle elanud kõik muud võimalikud mullistused populaarses muusikas.

Diskomuusika üks alustalasid oli tema (Nile on kitarrist) ja bassimängijast sõbra Bernard Edwardsi 1970ndatel loodud bänd Chic ja semude kõrvaltööna tekkinud produktsioonitandem The Chic Organization. Kui ma hakkaks ette mängima diskolugusid, mille kirjutamise-produtseerimise taga Nile Rodgers on, siis te ütleks varem või hiljem: „Oot, kas tema kirjutaski KÕIK diskolood?“ Chici põhiloost „Good Times“ sai põhi räpi populaarseks puhunud klassikule „Rapper's Delight“ (The Sugarhill Gang), Chici kitarri- ja bassikäike, trummilööke ning vokaalkatkeid on sämplitud house-muusikas Moodymannist Modjoni.