18. september

Ülemnõukogu nimetab Eesti Panga presidendiks Siim Kallase: „Pank oli suurepärases olukorras, sest seal oli tööl üksteist inimest. Seetõttu sai kõike alustada nullist, mis on üks tohutult hea võimalus. Peamine eesmärk oli lasta käiku Eesti oma raha. Rahareformi ülesandepüstitus oli puhtalt poliitiline, mitte rahandustehnoloogiline. Eesti rahvas tahtis saada oma raha, see pidi olema kõva raha ja sellele soovile allutati kõik muu.“

1992

27. jaanuar

Kokkulepe Suurbritannia valitsusega, mille kohaselt tagastatakse Eestile 1940. aastast Inglise Pangas hoiul olnud 4,8 tonni kulda. (Šveitsi pank BIS otsustas tagastada 3,6 tonni kulda 15. juunil, Rootsi valitsus otsustas rahaliselt hüvitada 2,9 tonni kulda juulis.)

Siim Kallas: „Kulla tagasisaamine oli rahareformi tegemisel väga oluline. See 11,3 tonni kulda andis meile võimaluse teha reform nii, nagu õigeks pidasime, ilma rahvusvahelise heakskiiduta.

Alguses läksime Rootsi valitsuse jutule. Peaminister Carl Bildt ütles, et andsime teie kulla Nõukogude Liidule, minge Moskvasse ja küsige sealt oma kuld tagasi. Väga lootustandev see polnud, aga hiljem Bildti valitsus ikka kulla hüvitas.

Rootsi peaminister Carl Bildt ütles, et andsime teie kulla Nõukogude Liidule, minge Moskvasse ja küsige sealt oma kuld tagasi.

Siim Kallas

Ka inglased andsid Eesti kulla 1969. aastal Nõukogude Liidule. Läbirääkimistele läksime Londoni saatkonna nõuniku Eerik-Niiles Krossi ja Jüri Luigega välisministeeriumist. Meie vastas istus üheksa ametnikku. Nende pilgud olid nii kurvad, nii kurvad: miks te siia tulite? Mingit šanssi kulda tagasi saada ei ole.

Olime ka väga kurvad, kui esimese jutuajamise maha pidasime. Aga siis sai peaministriks John Major ja avastas, et Eesti kulla andis N Liidule tööerakondlik valitsus. Kui toimus järgmine kohtumine sama seltskonnaga, olid asjad nagu välk ja pauk kokku lepitud!

Eesti oli Šveitsi Bank for International Settlementsi (BIS) liige 1932. aastast ja nemad ei andnud Eesti kulda N Liidule. Kui BIS meile kulla tagastamist vormistas, siis nende peajurist ütles, et kõige tõsisem probleem on see, kes me oleme. Kulla pani panka Eesti Vabariigi valitsus, aga kes teie olete, et võite selle välja võtta? Mul oli ainult Eesti vabariigi ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli allkirjaga mandaat, et olen volitatud tagasisaamisega tegelema. Aga noh, kõik lahendati.“

30. jaanuar

Ametisse astub peaminister Tiit Vähi ning saab ametikoha tõttu rahareformi komitee esimeheks. Komitee liikmed olid Siim Kallas ja Rudolf Jalakas, juunis vahetas Jalaka välja Ardo Hansson.

Ardo Hansson: „Talv 1992 oli ikka täiesti jube! Keskmine palk Eestis oli 7 või 10 eurot kuus. Kütust ei olnud, korterid olid külmad, poed kaubast tühjad. See oli päris dramaatiline ja tuli sellest, et hinnad olid riiklikult reguleeritud.

Otsus hinnad vabaks lasta oli ülioluline, aga poliitiliselt väga keeruline olukorras, kus inimestel oli niigi raske. Vähi valitsuse otsus taastas majanduses vähemalt mingisuguse normaalsuse – mõned kaubad ilmusid poodidesse tagasi.“

Siim Kallas: „Vähi roll oli väga oluline, sest peaministrina langetas ta mitu strateegilist otsust – lasi vabaks (riiklikult kontrollitud) hinnad ja väliskaubanduse. Rahareformi seisukohast oli põhiline see, et valuutakurss läks vabaks ja tekkis normaalne valuutaturg. Ilma selleta me poleks leidnud seda õiget kurssi: kaheksa krooni võrdub ühe Saksa margaga.“

Rahareform ei olnud Lenini pildiga rahatähtede ümbervahetamine Koidula pildiga rahatähtede vastu, rahareformiks tuleb riigi majandus ette valmistada.

Tiit Vähi

Tiit Vähi: „1990ndate teisel poolel käis Eestis Ukraina president Leonid Kutšma. President Lennart Meri võttis mul käest kinni ja ütles Kutšmale vene keeles, et siin on meie peaminister, kelle ajal tehti rahareform. Kas te ei tahaks temaga rääkida, hakkate ju Ukrainas ka rahareformi tegema?

Nägin, et Kutšma polnud minuga rääkimisest huvitatud. Vastasin: „Lennart, mul pole vaja rahareformist rääkida, sest Ukrainas teevad nad juba kolmandat rahareformi ja on meist oluliselt kogenumad.“

Rahareform ei olnud Lenini pildiga rahatähtede ümbervahetamine Koidula pildiga rahatähtede vastu, rahareformiks tuleb riigi majandus ette valmistada.“

Aprilli algus

Siim Kallas ja Ardo Hansson söövad restoranis Sub Monte lõunat Harvardi ülikooli professori Jeffrey Sachsiga.

Ardo Hansson: „Kell tiksus! Oli tunnetus, et ühiskond nõuab rahareformi. Nii palju oli reformi arutatud, aga laual polnud veel üht konkreetset plaani. Oli vaja teha mingi valik ja see ellu viia.“

Siim Kallas: „Oli juba aprill, aga kontseptsiooni rahareformi tegemiseks polnud meil ikka veel... Siis tuli Ardo Hanssoni kutsel Eestisse tema õppejõud Sachs, arutasime nendega rahareformi tegemist. Ma mäletan, et läksime juba restoranist välja, seisime Sachsiga kahekesi maja ees ja ootasime mikrobussi.

„Kahju, et praegusel ajal ei saa enam valuutat teha kulla alusel,“ ütlesin mina.

„Miks ei saa?“ küsis Sachs vastu.

See oli heureka-hetk! Järgmised paar päeva joonistasidki Sachs ja Hansson Viru hotellis võimalikku skeemi, kuidas kulla alusel reformi teha.“

7. aprill

Inglismaalt jõuavad Tallinna firmas Thomas De La Rue trükitud Eesti kroonid.

Enn Teimann, rahareformi komitee büroojuht: „Tallinna sadamas tuli laeva pealt kolm hästi suurt parempoolse rooliga rekat. Kõik kroonid (välja arvatud USAst tellitud ühe- ja kahekroonised – EE) mahtusid nende peale ära. Autod sõitsid tulede-viledega läbi linna, sest Eesti Pangal oli Lasnamäel Suur-Sõjamäe tänaval hoidla. Raha viidi algul sinna, kuna Eesti Panga hoovi ei saanud nii suured autod Sakala tänavalt sisse pöörata. Neid imelikke autosid ei pannud ükski ajakirjanik tähele!

Seejärel vedasime oma väikeste rahaveoautodega Suur-Sõjamäelt kroonid panga hoovi. Kui viimane autosõit oli tehtud, siis keegi ajakirjanik küsis, kas kroonid on Eestisse jõudnud.“

BRITI REKAD EESTI KROONIDEGA LASNAMÄE PORIS. Kroonide mahalaadimist 7. aprillil 1992 turvas K-komando.

20. mai

Ülemnõukogu võtab kiirmenetlusega vastu Eesti Pangas koostatud välisvaluutaseaduse, rahaseaduse ning seaduse Eesti krooni tagamise kohta, mis jõustuvad koos rahareformiga.

Marju Lauristin, ülemnõukogu asejuhataja: „Me pidasime taktikalist plaani Siim Kallase ja istungit juhatanud Ülo Nugisega. Nugis tegi vastava päevakorra, kus pani raha küsimused kõige lõppu. Ja kuna see istung oli viimane enne nädalavahetust, olid eelnõud sellise mõttega pandud, et pikka aega aruteludeks ei ole. Nende arutelul algas kohe üsna tormiline reaktsioon, aga Nugis juhtis seda väga kindlal käel ja arutelul pikalt jätkuda ei lasknud.“

Mart Laar, ülemnõukogu liige: „Minu soovitus [seadusi ülemnõukogus tutvustanud] Ardole oli, et tuleb ära rääkida, mida need seadused tähendavad, aga mitte liiga palju rääkida!

Kui ülemnõukogus oleks aru saadud, mida seadused kaasa toovad, siis suurt vaimustust poleks olnud. Üks vähestest ülemnõukogu liikmetest, kes sai aru asjade seostest ja nende seaduste mõjust põllumajandusele, oli Ivar Raig. Tema neid ka ei toetanud, kuna mõjud olid karmid. Võib rääkida legendaarsest Isamaa 1992. aasta valitsusest, mille peaminister ma olin, aga tegelikult olid paljud otsused juba varem tehtud. Kui mindi tõsist raha tegema ja valuutakomitee süsteemile, siis tähendas see kohe, et Eesti eelarve ei tohi olla tasakaalust väljas – valitsus peab eelarve iga hinna eest tasakaalu viima, muidu kukub kroon kokku!“

25. mai

Eesti võetakse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) liikmeks.

Ardo Hansson: „IMFis oli skepsist päris palju. Üks põhjus oli lootus, et ehk ikka õnnestub rublatsooni reformida. See oli osa suuremast geopoliitikast. Kardeti, et kui suur Nõukogude impeerium kukub liiga kiiresti kokku, võib see olla ülejäänud maailmale halb. Kogu nende kehakeel ütles – varuge natuke aega!

See skepsis oli ka heatahtlik, sest ega rahapoliitikat, kui pole seda kunagi varem ellu viinud, ei ole lihtne teostada.“

Siim Kallas: „Sõitsin 24. mail üksinda Washingtoni ja see oli üks dramaatilisemaid episoode kogu rahareformi loos. IMF ei toetanud meie plaani rahareform teha. Kui kolm rahareformi seadust vastu võeti, olid IMFi inimesed pehmelt öeldes väga pahased.

Pühapäeva, 24. mai õhtul läksin Washingtonis kõndima. Watergate’i majakompleksi lähedal on ilus kaldapealne. Seal polnud ühtegi inimest, eemal sõitis mõni üksik auto, taevas olid tumedad pilved ja siis valdas mind äkki täiesti kabuhirm.

Järgmisel päeval hakatakse mulle peale pressima: lükake rahareform Eestis edasi. Kui ma nõustun, tuleb Eestis väikest virisemist, aga kõik saavad aru, et IMF ja suured ülemused otsustasid. Aga kui ma ütlen, et me ei lükka reformi edasi, on ainult üks inimene, kes vastutab, kui asi läheb tõesti aia taha.

Kui kolm rahareformi seadust vastu võeti, olid IMFi inimesed pehmelt öeldes väga pahased.

Siim Kallas

Esmaspäeval olid IMFis kohtumised, kus inimestel käed värisesid. Aga siis viidi mind kõige tähtsama osakonna, poliitika kujundamise osakonna juhi juurde. See ameeriklane vaatas mulle otsa ja ütles: „Teate, KUI teie rahareformi variant õnnestub, on see kindlasti kõige parem rahareform üldse, mida ma näinud olen!“ Kõik ülejäänud jäid kabinetis vait ja hiljem ma kirjutasin alla Eesti liitumisleppele IMFiga.“

Marju Lauristin: „Olin Eesti krooni töörühmas kaasas ülemnõukogu esindajana ja seal oli väga oluline vaimne juht väliseestlane Rudolf Jalakas. Rootsi kogemusega pangandustegelane, rahulik soliidne vanahärra.

Kui tulid jälle autoriteetsed arvamused, et konverteeritava krooni tegemine sellisel või teistsugusel viisil ei ole reaalne, meenutas Jalakas Eesti vabariigi loomist: „Siis öeldi ka, et nii väike riik ei lenda! Aga me nägime, et Eesti vabariik oli nagu kumalane, sest füüsikaseaduste järgi ei saa kumalane lennata, aga ta lendab siiski. Nii läheb ka Eesti krooniga.“

NÄRVILISELT PÄIKESETÕUSU OOTAMAS. Rahareformieelsel ööl maandavad pinget (vasakult) Eesti Panga arveldusvalitsuse juhataja Vladimir Mihhailov, pearaamatupidaja Andres Penjam, asepresident Vahur Kraft ja president Siim Kallas.

20. juuni

Eesti Panga käskkirjaga kehtestatakse samast päevast fikseeritud kurss: 1 Saksa mark võrdub 8 Eesti krooniga.

Siim Kallas: „Kartsime väga, et tekib paralleelne raharinglus. Et rahvas ei usalda Eesti krooni ja Soome mark jääb endiselt käibele. See kartus osutus täiesti valeks.

Pühapäeval [21. juunil] helistas mulle Rootsi suursaadik Lars Grundberg: „Läksin Pärnus bensiinijaama ja tahtsin Rootsi kroonidega maksta. Mulle öeldi, et mingisugust Rootsi krooniga maksmist me enam ei aktsepteeri, Eestis on nüüd oma kroonid!“ Selle kõne peale tekkis mul tunne, et asi on tehtud.“

20.–22. juuni

727 rahavahetuspunktis käis 1 096 706 inimest, kellele vahetati maksimaalselt 1500 rubla sularaha kroonideks kursiga 10 : 1. Rahavahetust viis läbi üle 16 000 inimese.

Kursiga kümne rubla eest üks kroon vahetati kroonideks ka kõik Eesti pankades olnud rublaarved. Keskmine brutopalk oli krooni tuleku ajal 549 krooni ehk 35 eurot.

Keskmine brutopalk oli krooni tuleku ajal 549 krooni ehk 35 eurot.

Siim Kallas: „20. juunil hakkas päike paistma kella nelja ajal ja siis hakati raha välja vedama ka Eesti Pangast. Siin hoovi peal olid veoautod ja higised tursked maikades mehed loopisid rahakotte autode peale. Sürrealistlik pilt, nagu mingi pangarööv filmis!

Sõitsime linnas ringi. Rahavahetus algas kell kaheksa, aga juba kella kuue ajal oli paar inimest ukse taga. Pidasin auto kinni ja rahustasin: ärge muretsege, meil on sularaha piisavalt, keegi ei jää ilma! Mulle vastati: me üldse ei karda, aga tahame olla esimesed, kes kroonid kätte saavad.“

Enn Teimann: „Meil oli aasta alguses niisugune lihtsameelne arvamus, et vahetame raha ära ühe päevaga. Aga siis tegime proovi-rahavahetuspunkti. Võtsime Eesti Pangast uued kroonid ja vanad rublad ning eksperimenteerisime rahavahetust. Proovisime professionaalsete kassapidajatega terve päeva, kui palju see protsess aega võtab. Selgus, et 70 protsenti kogu rahavahetuse ajast võtab rublade lugemine! Kui juba professionaalsetel kassapidajatel raha lugemine nii kaua aega võttis, siis otsustasime rahavahetuse aega pikendada.“

Siim Kallas: „Laupäeva hommikul lendasime peaminister Vähiga lennukil Jak-40 Moskvasse. Vähil ja minul oli ettekujutus, et me ei peaks rublatsoonist lahkudes minema konflikti Venemaaga (Umbes 80 protsenti Eesti kaubavahetusest toimus 1991. aastal Venemaa ja teiste endiste N Liidu vabariikidega – EE). Sel ajal oli Venemaa vähe teistmoodi koht, peaminister oli Jegor Gaidar.

Kirjutasime Moskvas mõnedele protokollidele alla. Eesti oli esimene riik, mis lahkus rublatsoonist, ja ka Venemaa ei tahtnud, et see toimuks konfliktsel moel.“

PAUL KERES ALISTAS EDUARD VIIRALTI. Lembit Lõhmuse kavand ei teostunud, käibesse maletaja Paul Kerese pildiga viiekroonine rahatäht.

Esimene krooniost

Ardo Hansson: „Esimese asjana ostsin viie krooni eest ühe sinise bareti – ei tea, miks! Ma pole kunagi baretti kandnud.

Aga ma mäletan Coca-Cola näidet: enne rahareformi maksis Palace’i hotelli keldris valuutapoes purk umbes ühe dollari. See tundus päris mõistlik hind. Järgmisel päeval pärast rahareformi läksin valuutapoodi ja vaatasin, et purk maksab 16 krooni – oi kui kallis!

Isegi majandusteadlase jaoks, kes teab, mida tähendab valuutakurss, moonutas valuutavahetus pilti. Coca-Cola oli alati olnud sama hinnaga, aga kroonides väljendatuna sain järsku sain aru, kui kallis ta oli.“

Mart Laar: „Valimisliidu Isamaa esimeselt suurelt promoürituselt Mustpeade Majas mindi, mis seal salata, väga kõrgendatud meeleolus edasi minu heade sõprade aeda. Kus sai siis Alo Mattiiseniga puuvirnade otsas istutud, lauldud ja end hästi tuntud.

Ei julge üheselt kinnitada, mida me koos Alo Mattiiseniga esimese asjana kroonide eest ostsime. Aga ma kahtlustan, et see oli õlu.

Mart Laar

Hommikul magasime kodus loominguliselt eri kohtades, voodites ja põrandal ja kes kuhu mahtus. Kell kaheksa ajas meid üles minu isa, kes oli käinud kroone vahetamas. Siis nägime kroone esimest korda, ajasime ennast üles ja läksime ka Silikaadi sauna juurde raha vahetama.

Nüüd hakkab mu mälu tõrkuma, mäletan, et tegime esimese ostu Aloga koos, aga ei julge üheselt kinnitada, mida me esimese asjana ostsime. Aga ma kahtlustan, et see oli õlu.“

Ardo Hansson: „19. juuni hommikul olin Eesti Panga majas, järsku tulid mu juurde kaks tursket meest ja teatasid: „Me vastutame järgmised kolm päeva teie turvalisuse eest!“ Mul polnud kunagi varem elus ihukaitset olnud, see nagu kinnitas tunnet, et on toimumas midagi olulist.

Pärast rahareformi oli alguses eufooria. Oma raha oli nii kaua oodatud ja kui see lõpuks tuli, oli soe tunne.

Paar nädalat hiljem tekkis võib-olla väike pettumus, sest kuigi kauplustesse tekkisid kaubad, saadi aru, kui vaesed me ikka veel olime.

Kolm nädalat pärast reformi läksin Pärnusse, peatusin ühes külalistemajas. Jutu käigus juhtusin mainima, et olen rahareformi komitee liige. Seepeale öeldi mulle: „Ausalt öeldes, härra, me väga valjult seda siin ei reklaamiks.“

Marju Lauristin: „See oli muidugi väga oluline, et üleminek oma rahale oli praktiliselt samal nädalal põhiseaduse rahvahääletusega (põhiseadus kiideti 28. juunil heaks 91,9protsendise toetusega – EE).

Ühelt poolt Eesti krooni tulek ja põhiseaduse vastuvõtmine nagu lõpetasid kogu protsessi ja võis öelda, et nüüd on Eesti riik kindlalt jalul. Teiselt poolt oli see ka organisatsiooniliselt oluline, sest raha vahetamiseks ja põhiseaduse korraldamiseks kasutati tegelikult samu nimekirjasid. Rahavahetamise ettevalmistus oli juba ka põhiseaduse rahvahääletuse ettevalmistus.“

Tagantjärele tarkus

Siim Kallas: „Septembris toimus üks suur IMFi kohtumine Washingtonis. Seal kiitsid pidulikul söömaajal kõik, kui hea rahareformi tegi Eesti. Mina ütlesin oma kõnes, et teate, maikuus rääkisite hoopis teist juttu.

IMFi tegevdirektori üks asetäitja ütles pärast, et vaat seda ei oleks pidanud ütlema! Aga muidu nad olid minuga kõik väga rahul.“

Mart Laar: „Eesti rahvusvahelise maine jaoks oli see täielik jackpot, sest rahareforme tehti ka mujal ja mõned neist läksid ikka täitsa metsa. Kulus umbes aasta, kuni IMF võttis kõik reservatsioonid Eesti suhtes tagasi ja laulis meile tohutut kiidulaulu. See oli juba väga kõva sõna, kui IMF tõi meid eeskujuks kõigile teistele [endise sotsialismileeri] riikidele. See oli läbimurdmine hoopis kõrgemasse liigasse!“

Lugu ilmus koostöös Eesti Pangaga. Loe rohkem rahareformi juubeli sündmuste kohta siit.

Rahareform oli olulisem kui põhiseaduse rahvahääletus

ES Turu-Uuringute ASi poolt 2001. aasta juulis korraldatud uuringu „Kümme aastat Eesti taasiseseisvumisest“ kohaselt hindasid Eesti elanikud eelmise kümnendi kõige olulisemaks sündmuseks rahareformi.

„Oma raha lõi eeldused majanduse arenguks, tõi poed kaupa täis ja pani inimesed end vaba maailma võrdväärsete kodanikena tundma,“ põhjendab hinnangut küsitluse läbi viinud sotsioloog Juhan Kivirähk. Demokraatlikku õigusruumi ehk põhiseaduse vastuvõtmist referendumil ei oska lihtinimene sel määral tähtsustada kui käegakatsutavaid materiaalseid hüvesid – muidu oleks ka põhiseadus võinud ju rohkem toetust koguda.“

Sajandi alguses oli Eesti Pank presidendi järel riigi üks usaldusväärsematest institutsioonidest, meenutab sotsioloog.

Rahareformi olulisemad verstapostid

18. september 1991

Eesti Vabariigi ülemnõukogu nimetab Eesti Panga presidendiks Siim Kallase.

9. detsember 1991

Rahareformi komitee otsused nr 011 ja 012 reformi läbiviimise ning piirkondlike rahavahetuskomiteede moodustamise kohta.

23. jaanuar 1992

Ülemnõukogu otsusega antakse riiklikust metsafondist 150 miljoni dollari eest reservlanke valuutareservina Eesti Panga bilanssi.

27. jaanuar 1992

Kokkulepe Suurbritannia valitsusega 1940. aastast Inglise Pangas hoiul olnud 4,8 tonni kulla tagastamisest Eestile. (Šveitsi pank BIS otsustas Eestile tagastada 3,6 tonni kulda 15. juunil, Rootsi valitsus otsustas hüvitada nende riigipanka deponeeritud 2,9 tonni kulla eest 392 miljonit Eesti krooni juulis.)

30. jaanuar 1992

Ametisse astub peaminister Tiit Vähi ning saab ametikoha tõttu rahareformi komitee esimeheks. Komitee liikmed olid Siim Kallas ja Rudolf Jalakas, juunis vahetas Jalaka välja Ardo Hansson.

7. aprill 1992

Inglismaalt jõuavad Tallinna firmas Thomas De La Rue trükitud Eesti kroonid.

20. mai 1992

Ülemnõukogu võtab kiirmenetlusega vastu Eesti Pangas koostatud välisvaluutaseaduse, rahaseaduse ning seaduse Eesti krooni tagamise kohta, mis jõustuvad koos rahareformiga.

25. mai 1992

Eesti võetakse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) liikmeks.

17. juuni 1992

Rahareformi komitee dekreet nr 030 määrab rahareformi läbiviimise kuupäevaks 20. juuni, komitee esimees Tiit Vähi avalikustab otsuse samal õhtul.

Dekreedi kohaselt on Eesti kroon 20. juuni hommikul kella 4:00 alates ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti Vabariigi territooriumil.

19. juuni 1992

Rahareformi komitee dekreet nt 035 tõstab käibemaksu 10 protsendilt 18ni ning üksiksiku maksimaalseks tulumaksumääraks kehtestatakse 50 protsenti, kui tema kuusissetulek ületab 20 000 rubla ehk umbes 200 dollarit. Maksutõusude eesmärk on riigieelarve tasakaalustamine.

20. juuni 1992

Eesti Panga käskkirjaga kehtestatakse samast päevast fikseeritud kursiks 1 Saksa mark = 8 Eesti krooni.

20.–22. juuni 1992

727 rahavahetuspunktis käib 1 096 706 inimest, kellele vahetatakse maksimaalselt 1500 rubla sularaha kursiga 10 : 1. Sama kursiga vahetatakse kroonideks ka kõik Eesti pankade rublaarved. Keskmine brutopalk krooni tuleku ajal on 549 krooni ehk 35 eurot.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid