Jaaniööd Andaluusiaga

Maimu Bergi jaanijutu peategelane on Ferdinand, kes kaotas ühel ammusel imelisel jaaniööl süütuse Andaluusia-nimelisele naisele.

Kogu aeg oli justkui tagaaetava looma tunne. Meilboksis jälle oma paar-kolmkümmend sõnumit, üks totram kui teine. Nagu see, mis tuli mõni nädal enne jaani. „Peame vabandama ja teatama, et ruumis, kus ka teie kord nädalas koosolekutel käite, avastati lutikad. Soovitame teil desinfitseerida oma kotte vähemalt 60kraadises kuumuses. Voodipesu tuleks pesta kõige tulisema programmiga, võimalusel keeta. Talvel piisab sellest, kui hoiate lutikatega kokku puutunud kotte ja rõivaid paar päeva vähemalt 13kraadise külma käes. Kui olete viibinud lutikatega ruumis, pange koju tulles kotid ja rõivad vanni, et lutikad ei haistaks inimese lõhna. Ka tasub proovida lutikaid tolmuimejaga pragudest välja imeda. Kui miski ei aita, tuleb abi otsida lutikatõrjelt (lutikas.ee, e-mail [e-mail]).“ Ferdinand luges ja tundis, kuidas kotid krampi kiskusid.

See oli nõukogude ajal, kui Ferdinand viimati lutikatega kokku puutus. Kord jaanilaupäeval, kui rahvas pidutses ja tule ümber pulli tegi, otsustas Ferdinand, et just täna, maagilisel jaaniööl on aeg voodilutikatest lõplikult lahti saada. Ta ronis maha ühika tugitoolvoodilt, pani kõik lambid põlema, tegi sõrme märjaks ja hakkas lutikaid tapma. Lutikas haiseb vastikult, sellest on luuletanud Heinrich Heine, võib-olla veel keegi, aga kõigega harjub. Umbes kümnenda lutika laiakslitsumisel ei pannud Ferdinand enam haisu tähelegi. Ta pani raadio mängima, hasartse häälega reporter oli parajasti kuskil Keilas või Turbas ja intervjueeris rõõmsaid jaanitulelisi. Taustaks kostis suminat, kiljatusi ja lõkketule praginat. Ferdinand kustutas raadio ja asus liigendnoaga lutikamune tugitoolvoodi pragudest välja koukima. See tegevus talle meeldis. Mõjus rahustavalt. Nagu teadmine, et lutikaid leidus ilmselt väljamaalgi. Ferdinandi kursaõele tuli kord Ameerika onult pakk, milles kõige väljamaise kraami peal ilutses nälginud, aga elus lutikas.