See oli nõukogude ajal, kui Ferdinand viimati lutikatega kokku puutus. Kord jaanilaupäeval, kui rahvas pidutses ja tule ümber pulli tegi, otsustas Ferdinand, et just täna, maagilisel jaaniööl on aeg voodilutikatest lõplikult lahti saada. Ta ronis maha ühika tugitoolvoodilt, pani kõik lambid põlema, tegi sõrme märjaks ja hakkas lutikaid tapma. Lutikas haiseb vastikult, sellest on luuletanud Heinrich Heine, võib-olla veel keegi, aga kõigega harjub. Umbes kümnenda lutika laiakslitsumisel ei pannud Ferdinand enam haisu tähelegi. Ta pani raadio mängima, hasartse häälega reporter oli parajasti kuskil Keilas või Turbas ja intervjueeris rõõmsaid jaanitulelisi. Taustaks kostis suminat, kiljatusi ja lõkketule praginat. Ferdinand kustutas raadio ja asus liigendnoaga lutikamune tugitoolvoodi pragudest välja koukima. See tegevus talle meeldis. Mõjus rahustavalt. Nagu teadmine, et lutikaid leidus ilmselt väljamaalgi. Ferdinandi kursaõele tuli kord Ameerika onult pakk, milles kõige väljamaise kraami peal ilutses nälginud, aga elus lutikas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid