Põgenemine okupeeritud Mariupolist: ühel hetkel tuli seista silmitsi kadõrovlaste püssitoruga

„Pommivarjendis oli minu ainus eesmärk ellu jääda ja oma pere päästa. Sain sellega hakkama,“ räägib märtsi keskel Mariupolist pagenud Evgen.

Ühtäkki hüppasid pimedas puude vahelt välja hambuni laigulisse riietatud, täisvarustuses sõdurid ja sihtisid relvade ning taskulambi valgusvihkudega nende ees peatunud autot. Väikeses Citroënis istus kaheksa inimest, kõige pisem vaid kaheksa kuud vana. Evgen Burdin (27) püüdis roolis asja rahulikult võtta. „Meil on vaja ainult paarsada meetrit edasi sõita,“ näitas ta sõduritele eemalt paistva maja suunas, „ööbime seal tuttavate juures ja hommikul sõidame kohe minema.“

Komandanditund oli juba alanud, kell oli 18 läbi. Mariupoli ja Zaporižžja vahel asuv külake, mille sissesõidul olukord tekkis, oli Vene armee kontrolli all. Autosid sihtisid kadõrovlased, kes rohke TikToki kasutamise pärast on pilkeobjektiks langenud, aga kelle äkilisust ja julmust on siiski põhjust karta.

19 päeva oli näljas, janus ja halvavas hirmus elatud pommirahe alla jäänud Mariupolis. Kas tõesti tuleb nüüd jääda ööseks otse rindejoonele?

***

Evgeni elas enne sõda koos naisega Kiievis. Nad mõlemad on aga pärit Mariupolist. 2022. aasta veebruariks oli nende esiklaps saanud kaheksa kuu vanuseks. Ta kasvas kiiresti ja vanematel on kahju, et vanaemad-vanaisad seda ei näe. Seetõttu otsustasid nad Evgeni emale sünnipäevaks – 21. veebruariks – „üllatuskingina“ külla sõita. Pidustuste aeg pikenes veelgi, sest 23. veebruaril tähistati Ukrainas veteranide päeva. Nii Evgeni isa kui ka vanaisa olid Nõukogude armees ohvitserid.

„Istusime ümber laua, sõime ja jõime head-paremat. Muidugi arutasime ka erinevate stsenaariumide ümber, mida Venemaa võib teha,“ meenutab Evgen 23. veebruari õhtut Ekspressile mitu kuud hiljem oma ajutisest kodust Edela-Ukrainas.

Vanaisa ütles, et Venemaa ei ründaks Ukrainat iialgi.

Evgeni

Tema vanavanemad on pärit Venemaalt ja peavad seda endiselt enda kodumaaks. Nad rändasid Ukrainasse 1960ndatel. „Vanaisa ütles, et Venemaa ei ründaks Ukrainat iialgi,“ teeb Evgen jutus kandva pausi. „Mina arvasin, et see on küll võimalik. Olin selleks hetkeks väga palju uudiseid lugenud.“ Ta ei hakanud aga vanaisaga vaidlema.

24. veebruari varahommikul ärkas kogu pere kaugete plahvatuste peale. Need olid parajalt valjud, et üles äratada, kuid mitte nii lähedal, et veel otsest ohtu kujutada. Uudistest jõudis reaalsus kohale: sõda oli käima lainud täies ulatuses ja üle kogu riigi. „Olime šokis. Mariupol on kaheksa aastat sõjaga silmitsi seisnud, 2014. aastast oleme olnud eesliinil. Mariupoli inimesed on sõja häältega harjunud, aga nüüd oli olukord kuidagi teistsugune.“

Kolm tundi hiljem otsustati kolida alla keldrisse, varjendisse. Nende maja on suhteliselt uus ja vaid 12 korteriga. Õuel on veel kaks samasugust maja ja neil on ühine suur varjend. Seega jagub ruumi kõigile üsna mõistlikult. Mida aga tunnevad üheksakorruseliste paneelmajade elanikud, Evgen ette kujutada ei taha. Seal tuleb ju niisket varjendit sageli jagada prussakate ja rottidega.

Nad vedasid varjendist välja ebavajaliku koli ja tegid valmis magamisasemed. Isegi televiisori said keldris tööle pandud. „Meie varjend oli päris lahe,“ viskab Evgen musta nalja. Esimese sõjaöö magas pere veel korteris, aga kell 5 hommikul kostsid plahvatused nii valjult ja nii lähedalt, et kogu pere jooksis varjendisse riideid vahetamata.

„Sõja ajal unustad kuupäevad, loed vaid päevi nende möödumise järgi. Viiendal või kuuendal päeval tabas meie maja esimene rakett. See oli kell 17. Tavaliselt olime kõik sel ajal varjendist väljas, kas vett või toitu varumas, sageli korteris. Juhuslikult olime tol hetkel kõik varjendis.“

Pihta sai naabrite korter. Tugev suitsuhais sundis varjendist kahjude suurust hindama minema. Purustused polnudki suured, kuid naabrite köök oli hävinud, paljud aknaklaasid purunenud. Hävinud korteris oli tulekahju. Kõik, kes said, haarasid autodest tulekustutid. Need lõppesid kiiresti, edasi kustutati tuld veega. Korteri kõige kaugemas nurgas, vannitoas, peitsid end elanikud: vanavanemad ja kolm last. Nad kõik olid elus. Vanaisal näisid olevat roided viga saanud, ta hoidis neist kinni, kui korterist välja ronis, valugrimass näol.

„Kui tuld kustutasime, märkasin, et naabritel oli ikka veel jõulupuu toas, ehted küljes. Kuiv puu on ju nagu säraküünal. Õnneks leegid puuni ei ulatunud. Hetkel, mil ma selle aknast õue viskasin, nägid puud kõik naabrid ja me hakkasime lihtsalt naerma.“

Kolmandal päeval kadus Mariupolist mobiililevi. Veevarustust polnud juba ennegi.

Neljandal päeval kadus elekter.

Kuuendal päeval kadus gaas.

„Märtsi alguseks olime ilma kõigist ühendustest.“

Kui esimesel paaril päeval prooviti sooja sööki korteris valmistada ja seal ka süüa, siis gaasi ja elektri kadumisel hakati toitu tegema õues, puusütt kasutades. Väljas oli kohati kümne kraadi külma. Pommivarjendis mingit kütet ei olnud. „Kuradi külm oli!“ ütleb Evgen.

Ühel päeval sadas lund, see koguti joogivee sulatamiseks kokku. Kõigi majaelanikega otsustati luua ühisköök ja valiti isegi peakokk. Kõik tõid korteritest ära oma toidu- ja veevarud. Esimesena tuli asuda ära küpsetama liha, mis muidu oleks riknenud. See nägi välja nagu üks omamoodi grillipidu, meenutab Evgen. Toiduvarud kahanesid aga kiiresti.

Peagi jagati kätte poole väiksemad toiduportsjonid. Hommikusöögiks sai igaüks ühe pannkoogi (lapsed kaks) ja tassi kuuma jooki. Ootamatult avastas Evgen hoovist mobiililevi. Ta sai ühendust sõbraga Kiievis, kes õpetas, kuidas pääseda tema pere Mariupoli korterisse ning lubas sealt ära viia kõik varud. „Ja toitu oli neil päris palju!“ peab Evgen juhtunut järjekordseks vedamiseks. „Nälg on kõige kohutavam ja hirmsam tunne, mida ma olen tundnud.“

Üks rakett tabas kaugküttetrassi, millest hakkas välja nirisema sogast vett. Ka seda varuti hoolega. „Vesi on ju peamine, mida vaja läheb. Mitte ainult joomiseks – see vesi oligi joogikõlbmatu –, vaid just tualeti jaoks.“

11. märtsil nägi Evgeni esimest korda, mis oli juhtunud tema kodulinnaga. Nad läksid isaga joogivett otsima ja kui mõistsid, et ühiskaevu juures on 3–4 tunni pikkune järjekord, otsustasid proovida jõuda tema vanavanemateni. Teel sinna mõistsid nad, et linna peaaegu enam polnud. Kõik oli hävitatud.

Vanavanemad elasid endiselt oma tornmaja kuuendal korrusel, aga põhiliselt trepikojas, maja keskel. Nad polnud nõus pommivarjendisse minema. Küll aga lahkusid koos Evgeniga tema onu ja onupoeg.

14. märtsil kuulis Evgen, et Mariupolist pagemiseks luuakse roheline koridor. Iga kord, kui keegi neist sel ühel õnnelikul hoovipealsel ruutmeetril mobiililevi kätte sai, saadeti laiali hunnik sõnumeid. „Side puudumine oli kohutav – meil polnud mingit infot, mis ümberringi toimus.“ Mõnikord saabusid ka vastused. Üks neist õnnelikest juhustest oligi 14. märtsil, mil tuttav andis teada ametlikust evakuatsioonikoridorist.

Mõne tunniga olid perel asjad pakitud ja järgmisel päeval liitusid nad oma väikese Citroën C4-ga, kuhu kaheksa inimese vahele olid pakitud hädavajalikud isiklikud asjad, sadadest autodest koosneva kolonniga.

„Linnast välja sõita oli väga raske ja ohtlik. Mitmel pool oli tee mineeritud ja tuli sõita ümber miinide.“

Retk sihtpunkti Zaporižžjasse kestis mitu päeva. Kolonn ei liikunud edasi ühtlaselt, kontrollpunktides tuli teha peatusi. Esimese öö õnnestus perel veeta ühe küla koolimajas. Järgmisel päeval jätkati teekonda.

Nad sõitsid läbi suuremate ja väiksemate asulate. Berdjansk. Vassõlivka. „Kõik linnad ja külad olid venelasi täis. Palju rasketehnikat, relvi, suur hulk hävitatud vene sõjatehnikat. 20 või enam Z-tähtedega – fašistliku märgiga! – tanki ning seejuures kaks-kolm Ukraina tanki. Mõistsime, milline ülekaal oli venelaste vägedel. Ja kui suure ala nad vallutanud on. See oli hirmus.“

Vassõlivka, 65 km enne Zaporižžjat oli viimane venelaste kontrollpunkt. Linna lähistele jõudes nägi Evgen tuhandeid autosid, mis ootasid Ukraina poolele pääsemist. Ühtäkki peeti nende kolonn kinni, risti teele parkis end buss. Mundris ja relvastatud mehed lubasid poolel kolonnist edasi liikuda, Evgenil aga mitte.

„Küsisin neilt, kes nad on. Nad vastasid, et on Punasest Ristist. Palusin neil oma töötõendit näidata, aga seda nad ei teinud. Selge – järelikult separatistid. Meie vaidlus kasvas ja läks ühel hetkel päris suureks. Kui nad said aru, et tuhanded autod on nende poole liikumas ja nad kõik on vihased, hakkasid nad vist kartma.“

Ootamatult avati bussi uksed ning jagati rahvale vorsti ja leiba.

„Kujutate te ette, mida inimesed, kes pole juba nädalaid korralikult süüa saanud, tundma pidid? Kiirelt võeti kõike, mida sai. Buss vabastas tee ja saime sõitu jätkata.“

Aga katsumused polnud lõppenud. Enne esimest ukrainlaste kontrollpunkti blokeerisid venelased taas tee. Autod pidid otsa ringi keerama ja naasma Vassõlivkasse. Evgen vaatas kella: see lähenes 18le. Ta mõistis, et komandanditunniks nad tagasi linna ei jõuaks, mistõttu peaksid kuskil kahe kontrollpunkti vahel ööbima. See pole hea plaan. Siis meenusid neile lähedal külas elavad tuttavad – nende juurde jõuaks ehk küll! Mõeldud-tehtud.

Nad teadsid, et pidid veel läbima tšetšeenide kontrollpunkti. Kuid väljas pimenes ja komandanditund jõudis kätte.

Järsku hüppasidki puude varjust välja sõdurid. „Nad hakkasid karjuma: „Mida te teete siin?“ ja sihtisid meid relvadega,“ meenutab Evgen. „Näitasin neile oma poega ja selgitasin, et ta peab saama öö kuskil soojas magada, laske meil ainult natukene edasi sõita.“

Tšetšeenid ei lasknud.

„Nad otsisid meid läbi ja siis teatas üks, et neil on käsk mitte ühtegi inimest punktist läbi lubada.“

Vastu tuli võtta otsus, mida kõige enam kardeti: öö otse tulejoonel.

Evgenil ei jäänud muud üle kui auto ümber keerata. Vastu tuli võtta otsus, mida kõige enam kardeti: öö kahe kontrollpunkti vahel, tundmatul teel. Otse tulejoonel.

„Kogu öö lendasid raketid üle meie peade. See oli kohutav öö. Väljas miinuskraadid ja pisikeses prantsuse autos kaheksa inimest. Aga samas tuleb tunnistada, et Prantsuse autotööstus on päris võimas,“ ütleb Evgeni võllanalja visates.

Zaporižžjasse jõuti järgmisel päeval ilma suuremate vahejuhtumiteta. Sealses põgenikekeskuses said nad sooja sööki ja üle pika aja kuuma vee all pesta. „Kas te kujutate ette, mis värvi on vesi, kui end peseb inimene, kes on kustutanud kaks tulekahju ja olnud 19 päeva pesemata? Olime otseses mõttes mustad!“

Evgeni sõjaväelasest sõber aga soovitas neil linnast lahkuda. Lääne pool on turvalisem. Nad läksidki.

Zaporižžja, Dnipro, Vinnõtsja ja lõpuks Tšernivtsõ, kus ollakse seni – ligi tuhande kilomeetri kaugusel kodulinnast.

false

Evgen ei saa Ukrainast lahkuda, ta on sõjaväekohuslane. Aga ta oleks soovinud, et naispere läheks Iirimaale või Kanadasse. Naine keeldus. Ja Evgen ei vaielnud pikalt.

„Pommivarjendis oli minu ainus eesmärk ellu jääda ning oma pere päästa. Sain sellega hakkama. Aga kui turvalisusesse jõudsime, nägime kõiki uudiseid, pilte ja videoid Mariupolist. Kui palju on hävitatud ja inimesi tapetud. Surnute seas on ka meie sõpru ja tuttavaid. Ka kuid hiljem märkame aeg-ajalt, et mõned meie tuttavad on hukkunud.

Mu vanavanemad on siiani Mariupolis. Aga seal pole normaalset elu. See on ellujäämine, mitte elamine.

Kõige kurvem ongi, et Mariupolis on endiselt väga palju inimesi. Olime vahepeal täielikult kaotanud kontakti minu ja mu naise sugulastega. Jumal tänatud – nad on elus.“

false

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga, Euroopa Liidu, Kultuuriministeeriumi ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames ning ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.