Võtsin teekonna Eestisse ette Ukrainast Harkivi oblastist. Minu 75aastane ema elab ja töötab veel praegugi Harkivis. Ta on arst. Siiamaani. Kuna ta elas kõrges majas, kus oli jubedalt kuulda lennukeid, kolis ta haiglasse elama. Ta ütles, et kui aknast välja vaatas, oli lennuk nagu käega katsuda. Tal on kolm tütart, mina ja minu nooremad õed. Keskmine õde sõitis Lääne-Ukrainasse, noorem õde elab koos emaga haiglas. Ta on meditsiiniõe abiline.

Paljud sõitsid minema, kui Harkivit pommitama hakati. Suured toidulaod pommitati maatasa, ent see toit sai kõik lastekodude ja haiglate vahel laiali jagatud.

Meie elasime Harkivist veidi väljas, lähemal Izjumile, täpsemalt Slobožanskes. Eesti televisioonis näidati mai lõpus seda ala õhtustes uudistes punasega, sest seal käis täieulatuslik sõda.

Meie kõrvalküla on maatasa tehtud. Miks, ma ei kujuta ette. Kunagi oli seal tõesti mingisugune baas, aga sellest on juba hirmkaua aega möödas. Minu tütre tuttav sai seal surma, tuttava nelja-aastane laps sai viga, oli haiglas, kuid jäi ellu. Ent ema enam lapsel pole. Jäi isa ja vanavanematega.

Kuidas sündis otsus oma kodukohast lahkuda?

Mina poleks kuhugi läinud, aga tütar Anastasia ja tema väike Maria olid ajendiks. Pealegi, nii tema mees kui ka minu abikaasa põhimõtteliselt ajasid meid kodust minema, sest võikad jutud Vene sõdurite tegevusest hakkasid meile pärale jõudma. Mehed ütlesid, et võtke asjad ja sõitke. Kohver vedeles kaks nädalat toa nurgas – küll loopisime sinna midagi sisse, siis jälle võtsime välja. Lapselaps Maria, kes sai alles hiljuti kaheksa-aastaseks, nuttis pidevalt. Istusime kogu aeg keldris. Hirmus. Tütar ei olnud nõus ilma minuta minema. Nende pärast lõpuks ära tulingi.

Kui kaua retk Eestisse kestis?

Kodust astusime välja 15. aprillil. Eestisse jõudsime 19. aprillil.

Kuidas teie reis välja nägi?

Esialgu tahtsime pääseda Harkivisse. Meie küla lähedal mineeriti kõik sillad. Harkivisse viiva silla lasid venelased õhku. Rongi peale saamiseks pidime minema meeletu ringiga, kaks tundi võttis Harkivisse jõudmine. Kui me seal rongijaama jõudsime ja perroonil ootasime, kuulsime taustal, kuidas linna pommitatakse. Meile tehti rongiuksed lahti enne ettenähtud aega, läksime istusime sisse. Rahvast oli palju, lapsed nutsid hullusti. Seal olidki põhiliselt naised lastega, ka pisikeste beebidega.

Mida inimene tunneb, kui ümberringi pommid plahvatavad ja sõda käib otse seina taga?

Hirm oli muidugi kogu aeg. Rohkem isegi mitte iseenda, vaid tütre ja lapselapse pärast. Ainus mõte oli see, et saaks ainult kiiremini minema. Ja üldse, et see hullus saaks kiiremini läbi.

Kuidas teekond edasi läks?

Harkivist jõudsime rongiga Lvivi. Sealt sõitsime bussiga Poola. Kui olime Poola jõudnud, saime teate, et Lvivis pommitati sama jaama, kust äsja olime lahkunud. Ma ei tea, kes ja kus meid nõnda säästis, aga meil vedas meeletult. Rahvast oli rongijaamas palju, neil muidugi nii hästi ei läinud. Kuid Poolas oli meil juba vastas Punane Rist.

Millised olid edasised plaanid? Kas oli üldse mingi plaan?

Kogu see tee oli närvesööv kadalipp. Esialgu mõtlesime, et jäämegi Poola. Aga seal polnud võimalik leida ei tööd ega ka elukohta. Tahtsime minna Tšehhi tuttava juurde, aga seal oli sama lugu. Üks vana tuttav kutsus hoopiski Tallinnasse. Ise ütles, et on juba aastaid Eestis elanud ja siin väga rahul. Tema naine ja lapsed tulid samuti Ukrainast Eestisse tema juurde ning neil on siin kõik nii hästi, et nad vist ei lähegi tagasi.

Pärnusse jõudes kuulsime, et Tallinnasse minna pole mõtet, ka seal ei pruugi jaguda töö- ega elukohti. Soovitati Saaremaad ja sinna me otse sõitsimegi. Nutsin kogu tee, sest ei teadnud, mida oodata ega tahtnud tegelikult Saaremaale sõita. Miski polnud põgenemisel läinud nii nagu korrakski loodetud. Nüüd muidugi olen õnnelik, et just Saaremaale sattusin.

Tulite kõigest ühe kohvri ja hädavajalikuga. Mis peale meeste, turvatunde ja rutiinse elu kodumaale maha jäi?

Minu tütrel on korter ja auto, meil korter ja auto. Maakoht. Meil on tegelikult Harkivi oblastis kokku kolm korterit, aga andsime need kaasmaalastele kasutamiseks. Nendele, kelle elamised on segi pommitatud. Arvasime, et kui kodust lahkume, läheme kõige rohkem kaheks nädalaks. Lootsime, et kõik saab kähku läbi. Mõtlesime, et venelased ei ole võimelised sellisteks asjadeks, milleks nad tegelikult on võimelised.

Mida teeksid, kui oleks valida: kas minna tagasi kodumaale või jääda siia?

Kui oleks variant minna tagasi, nii et majandus oleks vähemalt endine, läheksin muidugi Ukrainasse koju tagasi. Praegu pole mul seal tööd. Sõjategevus käib, ümberringi on kõik puruks pommitatud ja varemetes. Ravimid, toit, kõik kaubad on väga kallid. Minu mehele makstakse küll mingit palka, aga kuna majandus on nullilähedane, on ka palk väike. Ta töötab soojuselektrijaamas. Suhtleme temaga Viberis. Ta ütles, et tema kodumaalt ära ei tulekski. Patrioot. Ütles kohe, et minge, me hakkame venelasi minema ajama. Nüüd hakkas ise seal tasapisi kurke ja herneid kasvatama, kartuli pani maha. Ta peab kogu aeg midagi oma kätega tegema, tegevusetust ei kannata!

Praegu on meil siin kõik olemas. Ainult oma korterit tahaks veel üürida, praegu oleme hotellis. Asju on heade inimeste abiga piisavalt kogunenud – nii palju, et sain hotellis ka teistele jagada. Lapselaps õpib praegu Ukraina programmi järgi veebitundides. Talle siin meeldib. Vanemad tüdrukud räägivad samuti, et koolis on väga äge. Mis edasi saab, jällegi ei tea.

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga, Euroopa Liidu, Kultuuriministeeriumi ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames ning ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.

Jaga
Kommentaarid