Iiveldamaajavast võikusest poliitaktivismini

Tõnu Karjatse annab ülevaate kahest tänavu Baltoscandali raames linastuvast auhinnatud filmist.

Baltoscandali filmikavas on kaks etenduskunstidega seotud filmi. „Kunstid“ on siinkohal mitmuses, kuna filmid mängivad eri meediumidega – Gisèle Vienne’i „Jerk“ (2021) on samanimelise teatrilavastuse ekraanile kohandatud versioon ja Milo Rau „The New Gospel“ (2020) hübriidfilm, mis ühendab dokumentaal- ja mängufilmi, poliitilise aktivismi ja religioosse etenduse. Peale selle, et mõlemal juhul on tegemist üsna tõsiste teostega rasketest probleemidest nii üksikisiku kui ka ühiskondlikul tasandil, on edasiste ühisjoonte otsimine mõttetu töö ja vaimu närimine.

Vaimselt raskem vaatamine on Vienne’i tunniajane ekskurss inimpsüühika hämaramale poolele. „Jerk“ põhineb vanglas eluaegset karistust kandva massimõrvari ülestunnistustel ja psühhoteraapilisel nukulavastusel, milles teismeeas koledaid tapmisi korda saatnud kurjategija mängib uuesti läbi episoode oma kuritöödest, püüdes seeläbi mõista ennast, oma kaaslasi ning sooritatud tegusid. Vormiliselt on „Jerk“ ühe kaadriga üles võetud monoetendus, milles Vienne kasutab lisaks miimikale ja häälele nukke ning salvestatud heli.