Etenduskunstnik Liisa Saaremäel: igapäevane ebaõnnestumine on äge

Möödunud aasta ühe enimkiidetud ja -kõneldud lavastuse „Fundamentalist“ üht peaosa kehastas Liisa Saaremäel. Järgmisel nädalal algaval Baltoscandalil uuslavastusega publiku ette astuvat etenduskunstnikku portreteerib Tiiu Suvi.

Pärast lavakooli XXVII lennu lõpetamist, aastatel 2016–2020 töötas Liisa Saaremäel (30) Eesti Draamateatris. Ehkki tööd oli tal väga palju, ütleb ta otsekoheselt, et tollest ajast rääkimine tundub talle sentimentaalse heietamisena. Nimelt on ta seda meelt, et inimest iseloomustavad enim tema viimased tööd, umbes kahe aasta ulatuses. Liisal jääb sellesse ajavahemikku üks mahukas näitlejatöö – laulva kõnemaneeri ja külluslikult küsitava stiilitunnetusega Heidi lavastuses „Fundamentalist“. Teised ülesastumised, olgu etendaja ja/või kaasloojana, on seotud etenduskunstidega. „Kuhu minek“, „KOOS“, „Mesilase asi“, „Läbi kukkumine“, „Ihu ramm“, „72 päeva“ ning muidugi „Tiny Home Production presents: Suurem kui elu“. Märtsis jagatud teatriauhindadel pälvis Liisa selle kui kohavaimuka, riskialti ja publikut usaldava rännaklavastuse eest etenduskunsti auhinna. Liisa on saanud ka Panso-nimelise auhinna ja Kristallkingakese, aga viimane äramärkimine oli erinev. „Võtan seda kui tunnustust tervele projektile. Vormile, kuidas asju teha,“ nendib ta.

Liisa on julge. Keset COVIDit vabakutseliseks asumine tundus hirmutav, ent ta tegi seda siiski. „Mõtlesin kuidagi nii: et elus midagi juhtuks, peab sellele ruumi tegema,“ meenutab ta. „Draamas oli mul tohutult tööd, samas võttis ära aja, et mõelda, kas tahaksin teha midagi iseseisvalt. Mu reaktsioon oligi resoluutne: hakkan vabakutseliseks! Olen oma elu peremees või nii.“