Isal-emal polnud tööde-toimetamiste kõrvalt aega iga ettevõtmist koordineerida ja see kinkis meile õega teatava vabaduse. Iga hommik tähendas uue seikluse algust koduümbruse looduses ja tagasi tuppa jõudsime alles siis, kui nälg väljakannatamatuks muutus või õues pimedaks läks. See tähendas ka näiteks seda, et ka dramaatiliselt kiljuva väikeõe kriime-haavu tuli tihti ravida vana hea teelehe või raudrohuga ning silmipimestava nälja korral aitas amps jänesekapsast või hapuoblikat kojuminekut veidi edasi lükata. Maja ees laiuval aasal veetsin meeleldi ka omaette aega – vaatlesin ning korjasin taimi ja laulsin neile. Võib öelda, et elasin oma fantaasiamaailmas nagu kõik lapsed.