Haapsalu piiskopilinnuses 18. augustil esineva rock-bändi liidri Nick Cave'i (64) surmadega palistatud teekonnast kirjutab muusik ja Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare.
Parem hilja kui mitte kunagi. Sellest, et Nick Cave and The Bad Seeds siia varem pole jõudnud, on paganama kahju, sest ansambli nelja kümnendi jooksul oleks me näinud mitut väga erinevat Nick Cave’i ja mitut väga erinevat bändi tema selja taga. Brutaalne, mürgine, salvav, raevukas, halastamatu, ärplev, trippiv, kihutav, kurb, kõle, süüdlaslik, piinatud, depressiivne, kummituslik, katalüütiline, mänguliselt sümbolistlik, psühhootiliselt lõbus, muigav, naljakas, soe, lummav, eleegiline, maagiline, õrn, lihtsalt kaunis – nende sõnadega on kriitikud iseloomustanud bändi muusikat. 1980ndate alguse mässulisest ja eksperimentaalsest gootipunkarist rokiajaloo üheks tähtsamaks laulukirjutajaks sirgunud Cave on koos kaaslastega liikunud viimase kolme albumiga alternatiivroki radadelt sügavalt ja isiklikult sissepoole vaatava, meditatiivse elektroonilise ambient'i manu.
