Mõneti toob Tšižova romaan silme ette Nõukogude hittfilmi „Moskva pisaraid ei usu“ kolmest oma elu koos ühiselamutoas alustanud sõbrannast, kelle elud lähevad erinevaid radu, kuid sõprus püsib ja koos rühitakse nõukogude režiimi viljastavates tingimustes edasi. Lugusid seob just naiste sitkus ja eluraskustega toimetulek, üksteisele nõu ja jõuga abiks olemine, erinevatest iseloomudest, soovidest ja saatustest hoolimata. „Ära õpeta mind elama, parem aita materiaalselt!“ hüüdis üks „Moskva pisaraid ei usu“ peategelastest, Ljudmila oma sõbratari peigmehele. Sama atsakad on „Naiste aja“ memmed, kui tuleb lahendada Sofja tuleviku küsimus, sest tema ema Antonina jääb ravimatult haigeks. Kogu traagika varjus on kõvasti ka elujõudu ja -jaatust, usku, et elu jätkub, kuidagi saab ikka. Tšižova tekst Ilona Martsoni suurepärases tõlkes on elav ja mahlakas, Sofja sisemonoloogid elusate ja surnute maailmast valusalt nukrad ning hägustavad mõjusalt piiri päriselu ja fantaasiamaailma vahel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid