RAAMAT | Hinge seebiga puhtaks ei küüri

Kadri Karro luges vene kirjaniku Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“.

Jelena Tšižova Vene Bookeri auhinnaga pärjatud romaan „Naiste aeg“ (2009) viib lugeja 20. sajandi keskpaiga Leningradi ühiskorterisse, kus jagavad elu ja elamispinda kolm põlvkonda. Elukogenud ja -näinud Jevdokia, Ariadne ja Glikeria, kes mäletavad tsaariaega, on elanud üle revolutsioonid, sõjad ja Leningradi blokaadi ning lähedaste kaotuse; tehases töötav üksikema Antonina ja tema koolieelikust tütar Susanna, kes ei räägi sõnagi ja kelle memmed ristivad Sofjaks. Kolme vanema naise elule annab väike vaikne tüdruk uue hingamise, uue eesmärgi; ühiselt jagatakse argielu rõõme ja muresid, meenutatakse minevikku ja katsutakse hakkama saada olevikuga. Nõukogude sõjajärgse olevikuga, kuhu kuuluvad televiisorijärjekorrad, jahukottidesse sitikate eemalehoidmiseks pandavad naelad, hirmujutud koledast elust Ameerikas ja tehasest salaja koju lapsele toodav piim.

Mõneti toob Tšižova romaan silme ette Nõukogude hittfilmi „Moskva pisaraid ei usu“ kolmest oma elu koos ühiselamutoas alustanud sõbrannast, kelle elud lähevad erinevaid radu, kuid sõprus püsib ja koos rühitakse nõukogude režiimi viljastavates tingimustes edasi. Lugusid seob just naiste sitkus ja eluraskustega toimetulek, üksteisele nõu ja jõuga abiks olemine, erinevatest iseloomudest, soovidest ja saatustest hoolimata. „Ära õpeta mind elama, parem aita materiaalselt!“ hüüdis üks „Moskva pisaraid ei usu“ peategelastest, Ljudmila oma sõbratari peigmehele. Sama atsakad on „Naiste aja“ memmed, kui tuleb lahendada Sofja tuleviku küsimus, sest tema ema Antonina jääb ravimatult haigeks. Kogu traagika varjus on kõvasti ka elujõudu ja -jaatust, usku, et elu jätkub, kuidagi saab ikka. Tšižova tekst Ilona Martsoni suurepärases tõlkes on elav ja mahlakas, Sofja sisemonoloogid elusate ja surnute maailmast valusalt nukrad ning hägustavad mõjusalt piiri päriselu ja fantaasiamaailma vahel.