SARI | Neil Gaimani unenäolised ulmad

Laurence Boyce avab praegu Netflixi vaadatavuse edetabeli tipus oleva sarja „The Sandman“ tausta.

Kuigi koomiksiraamatud ja graafilised romaanid on juba pikka aega olnud näiteks Prantsusmaal ja Jaapanis kultuuri peavoolus aktsepteeritud meedium, kulus palju aastaid, enne kui see trend ka mujale laienes. Kui näiteks Art Spiegelmani või Robert Crumbi põrandaalused graafilised romaanid kõnetasid lugejaid kultuurilistelt äärealadelt, siis peavoolukoomiksitega käisid kaasas tavalised klišeed, et need on „mõeldud lastele“ ja on üleüldse kuidagi lamedad.

1980ndate keskpaiga klassikalisi koomikseid, nagu Alan Moore’i „Valvurid“ („Watchmen“) või Frank Milleri „Pimeduse rüütli tagasitulek“ („The Dark Knight Returns“), peetakse selle meediumi pöördepunktiks. Mõlemaid on taevani kiidetud nende sisukuse ja žanri uueksloomise eest. Peavoolu koomiksiraamatud tõestasid, et need võivad olla suunatud täiskasvanud publikule, ning peagi ilmus välja kirjanik, kes pööras kogu senise olukorra pea peale.