black midi „Hellfire“

8/10

Rough Trade

Ja nüüd on järg „Hellfire“ käes. black midi kolmas kauamängiv viib kuulaja sõna otseses mõttes põrgusse, kus absoluutselt kõik nupud on põhja keeratud. black midi on võtnud oma debüüdi metsiku energia ja „Cavalcade'i“ kauni mitmekesisuse ning sellest kõigest teenud veidra, hüperaktiivse ja ülimalt lõbusa näitemängu.

„Näitemäng“ võib olla isegi õige sõna selle plaadi kohta, sest kohati mõjub siin toimuv nagu etendus põrgukateldes. Vokalist ja kitarrist Geordie Greep võib ühel hetkel pilduda sõnu nagu narkootikumide mõju all oksjonär, ning mõni sekund hiljem võtta tempo maha monotoonse ümina peale. Just sõnadele tasub väga palju tähelepanu pöörata, sest need räägivad lugusid igasugu põnevatest härradest ja prouadest, kes end põrgus on leidnud ja miks nad just sinna sattusid.

Kuid sõnad ikkagi kahvatuvad selle instrumentaalse virtuooslikkuse kõrval, mida black midi igal hetkel ilmutab. Kitarrikäigud lendavad kõrvadesse valguskiirusel, trummipartiid kõlavad, nagu mängitaks neid kolmel komplektil korraga. Esimese otsa tipphetk „Sugar/Tzu“ lendab niivõrd kiiresti, et selle mängimine ei tohiks inimlikult võimalik olla, ja näiteks „The Race Is About to Begin“ sisaldab endas umbes nelja minilaulukest, mis moodustavad ühe suure ja kaootilise terviku.

Kõike seda teeb black midi kerge irvega, nagu nad teaksid, et nad on meist kõigist nii palju paremad ja targemad. Plaadile jääbki pisut ülbe maik külge, nagu oleks see muusika kõrgema tasandi olenditele ja lihtinimene ei tohikski sellest aru saada. Aga sellegipoolest – isegi kui sa arvad, et black midi poisid on liiga ninatargad, siis nende andekusest ei saa mööda vaadata ja seetõttu võib rahumeeli öelda, et „Hellfire“ on järjekordne õnnestumine.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid