MUUSIKA | Beyonce püüab end uuel albumil taasleiutada kui klubiikoon, aga ebaõnnestub

Beyoncé „Renaissance“ Stefan Peetrit tantsupõrandale ei kutsu.

Praeguseks on „Renaissance’i“ taha kogunenud hulganisti kriitikuid, kes jumaldavad, kuidas Beyoncé vajutab olulistele sotsiaalsetele ja kultuurilistele valupunktidele; kuidas ta mustanahaliste üleilmset muusikakultuuri ühendab ja läikima lööb; kuidas ta disko ja ballroom’i viidetega LGBTQ+ kogukonda toetab jne. Kogu see diskursus albumi ümber on pompoosselt konstrueeritud üleskiitmine. Peamiselt inimeste poolt, kes pole vist kunagi reivile sattunud. Omamoodi R&Si või Paradise Garage’i simulaakrum (esimene on legendaarne techno plaadifirma, teine legendaarne ööklubi).

Beyoncé sirutab oma küünised ja kõõlused nn Musta Atlantise allhoovustesse, kui kasutada kultuuriteoreetiku Paul Gilroy mõistet markeerimaks „Renaissance’i“ mõjuallikate postkoloniaalset hübriidsust, mis põhineb afroameerika ja -kariibi diasporaal. Mustanahaliste tantsumuusikasse allhankeid tehes üritab popikoon end taasleiutada kui klubiikoon. Beyoncé pööre peegeldab Lady Gaga, Dua Lipa, Drake’i, Doja Cati, Charlie XCX-i ja paljusid teisi popartiste, kes on lähiajal niisamuti neodisko, house’i, afrorütmide, tekno, hüperpopi ja ballroom’iga flirtinud.