Filmiõhtud olid muidugi toredad ja tekitasid elevust juba seetõttu, et sai „linnariided“ selga panna, aga ma kahtlen sügavalt, et too „vaatad seda, mida näidatakse“ kino oma kaootilise assortiiga legaalne ettevõtmine oli – pigem oli tegemist kellegi ulja ärivaistuga, mida polnud veel täielikult taltsutanud kõikvõimalikud tüütud seadused. Autoriõigused ja mingid napakad leviõigused ja... Igati loogiline võis tolleaegsele bisnismenile tunduda, et kui ostad videokasseti Arnold Schwarzeneggeri filmiga, on see kassett sinu oma ja seega on ka sinu otsustada, kellele ja mis raha eest sa seda filmi näitama hakkad.