Reportaaž tasuta toidu kapi sabast: tavalised inimesed, igas vanuses. „Tuju on parem, kui olen perele midagi head saanud.“

„Tulge kõik, see, kes vaid tahab. Tulge kõik, see, kel pole raha...“ hakkab helisema kõrvus Sõnajalgade lauluke, kui leian Facebookist teate, et kõik on oodatud kasutama Tallinna kesklinnas asuvat toidujagamiskappi. Et päästa... toitu.

Enamik toidujagamiskapi järjekorda kogunevaid inimesi on tõesti väga meeldivad. Mu igahommikuseks jutukaaslaseks saab noor pereema, kes tuleb sappa koos väikelapsega. Kurdab, et tema korteri omanik tõstab pidevalt üüri. Et maksis elektri eest viimati 100 eurot kuus, ehkki peseb pesu ainult öösiti. „Minu jaoks on siin käimisel mingi teraapiline efekt. Tuju on terve päeva parem, kui olen tund aega oma aega ohverdanud, aga perele midagi head saanud. Jaksan laste jonnimist taluda,“ naerab ta.

Kaks nädalat seisan sabas koos ühe tagasihoidliku keskealise naisega. „Tead, ma olin ükskord järjekorras kõige esimene ja võtsin siit kapist sušit. Ma polnud seda kunagi varem söönud,“ tunnistab ta. Naine ütleb nukralt, et on 20 eurot liiga rikas selleks, et oma koduvallast toetust küsida.

Niisamuti satub minu taha korduvalt seisma sõbralik nooremapoolne paar. Saabuvad käevangus nagu Läti armastajad Nora Bumbiere ja Viktors Lapčenoks. Suhtuvad järjekorda stoilise rahuga. „Soome Ruoka Apus on veel pikemad sabad. Oleme Kuopios isegi selle kuulsa Harri Hursti kalasupi sabas poolteist tundi seisnud,“ ütleb mees muiates ja naine sasib hellusega tema juukseid. Toidujagamiskapi sappa tulevad nad laste pärast. „Ikka üritame säästa, aga lapsed söövad palju.“

Kõige tavalisemad inimesed, igas vanuses. Üllatavalt palju noori. Kui nad jaksavad pühapäeva õhtuti järjekorras seista, küllap on seda toiduabi ikka väga vaja. Üks noormees rääkis, et saab kapist juba nädal aega eineid, mida järgmisel päeval tööle lõunaks kaasa võtta.