Mitte ainult sobiv kandidaat

Tauno Vahter kirjutab Nobeli kirjandusauhinna värskest laureaadist Annie Ernaux'st.

Kui Rootsi Akadeemia end mõne aasta eest pärast mitmeid skandaale reformida üritas, siis anti otsesõnu teada, et tulevikus hakatakse kirjandusauhinna määramisel rohkem arvestama mitmekesisusega ning pööratakse pilk laiemasse maailma. Kui aga vaadata viit viimast laureaati, siis väga suurt muutust tegelikult toimunud ei ole – üldiselt on kõik ikkagi Euroopa või Põhja-Ameerika autorid. Mullune võitja Abdulrazak Gurnah on küll sündinud Tansaanias, ent temagi on valdava osa elust elanud Inglismaal. Tõsi, natuke on suurenenud üllatuslikkuse element, sest Gurnahi nimi polnud soosikute seas kunagi figureerinud ning ka luuletaja Louise Glücki auhind (2020) oli pigem ootamatu. Kui vihje mitmekesisusele pani paljud vaatlejad mõtlema, kas edaspidi jagatakse rohkem preemiaid ka teiste maailmajagude üsna vähetuntud autoritele, siis tänavuse auhinna sai siiski prantslanna Annie Ernaux.

Kuidas sobib 82aastasele valgele naisele auhinna andmine kokku mitmekesisuse kontekstiga ja kas see on hea või halb märk? Nobeli komitee protokollid on 50 aastaks salastatud, kuid nende varasema tegevuse põhjal võib siiski natuke järeldusi teha. Esiteks on Nobeli kirjandusauhinna saajate vanus viimasel ajal olnud pigem kõrge, Gurnah oli võites 73, Glück ja 2019. aastal preemia pälvinud Peter Handke 77, vaid 2018. aasta laureaat Olga Tokarczuk oli auhinda saades silmapaistvalt noor, 56.