Kas tervishoiusüsteem võiks saiavabrikutest õppust võtta?

Tervishoiusüsteemil on tööstuse arengust palju õppida. Esimeseks koolitükiks on andmemajandus korda seada.

Ütleme, et kogu tervishoiusüsteem, mis vähipatsiendi teekonnal rolli mängib, olgu justkui ühe saiatehase tootmisruum koos kümne erineva masinaga. Kleebime masinatele sildid nagu perearst, haigla, haigekassa, EMO, kohalik omavalitsus. Kuskilt saab toote teekond alguse, iga järgmine masin teeb midagi uut ja viimasest aparaadist väljub sai.

Tänases päris saiatehases on nii sisend kui väljund range kontrolli all: masinad on targad, andurid ütlevad, mis kuskil toimub, ja kogu süsteem mängib laias laastus nagu hästi õlitatud orkester. Kakofooniat on minimaalselt. Võiks eeldada, et tervishoiusüsteem on sama õlitatud.

Mida aga tervishoiusüsteemi andmed ja süsteemid tema enda toimimise kohta ütlevad? Tervishoiu digisüsteemide olukorda arvestades on analoogia saiatehasega lihtne: igal kümnel seadmel on enda eraldiseisev IT-süsteem. Üks seade ei tunne suuremat huvi teiste vastu ja tegelikult on iga seade hädas juba sellega, et tema enda sees on kümneid paralleelsüsteeme, mis samuti üksteisega suhelda ei oska. (Päris saiavabrik oli sarnases olukorras umbes 40 aastat tagasi.