Suur looja naasis Looja rüppe

Möödunud nädalavahetusel meie seast lahkunud kunstnikku Jüri Arrakut meenutab Pekka Erelt.

Jüri ei elanud end kunagi vanaks. Tema häälekas ja kõlav naer, mida saatis päikeselisi sädemeid pilduv pilk, nii jääb ta mulle alatiseks meelde. Ja need lõpmatuna näivad trepiastmed, mis viisid üles mäkke – tema katusealusesse ateljeesse Tõnismäel –, neid mõõtis Jüri peaaegu iga päev. Ei kuulnud teda kordagi kirumas, et miks küll majas pole lifti. Noor Arrak. Kui lihtne ja samas tabav sõnapaar, mis ühtlasi pealkirjastas Mikkeli muuseumis Jüri viimase suure näituse.

Jüri lahkumine oli ootamatu, ent usun, et nii tahtiski ta minna. Ta ei kujutanud end ette haige, hädise ja seniilsena (viimase peale naeris ta kõlavalt). Veel vähem, et teda sellisena mäletataks. „Surm on surm ja elu on elu. Ainuke asi, mida ma kardan, on valu,“ pihtis ta aastate eest. Sõna „pihtima“ aga Jüri ei sallinud, ükskord kuulsin teda seda ütlemas ja kohe haaras ta endal sõnasabast. „Mul ei ole midagi pihtida,“ parandas Jüri. „Ma ei kahetse oma elus midagi.“