Jüri lahkumine oli ootamatu, ent usun, et nii tahtiski ta minna. Ta ei kujutanud end ette haige, hädise ja seniilsena (viimase peale naeris ta kõlavalt). Veel vähem, et teda sellisena mäletataks. „Surm on surm ja elu on elu. Ainuke asi, mida ma kardan, on valu,“ pihtis ta aastate eest. Sõna „pihtima“ aga Jüri ei sallinud, ükskord kuulsin teda seda ütlemas ja kohe haaras ta endal sõnasabast. „Mul ei ole midagi pihtida,“ parandas Jüri. „Ma ei kahetse oma elus midagi.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid