Lembit Ulfsaki kunstiliselt kõige olulisem filmiroll jõudis temani, kui ta oli 65-aastane

Areen avaldab katkendi Lembit Ulfsaki (1947–2017) verivärskest elulooraamatust, mille autor on Eero Epner.

„See on geniaalne!“ Selliseid ülivõrdeid kasutas Ulfsak oma elus väga harva. Kui kiitis, siis enamasti kolleege, teisi näitlejaid. Ain Lutsepp oli tema arvates ületamatu, kellele on looduse poolt antud ja antud. Maria Klenskaja – imetlusväärne. Mikk Mikiver – millest me räägime. Meryl Streep ja Bryan Cranston. Tõnu Kark ja Arvo Kukumägi. Anthony Hopkins, Gene Hackman. See, et Lembit Ulfsak sattus vaimustusse mõnest stsenaariumist, oli aga üliharuldane. Ta ei otsinud käsikirju, ei käinud ringi uute rollide ootuses, pigem tahtis, et ta rahule jäetaks. Kuni korraga – Zaza Urušadze „Mandariinid“.

Kuid asjaolud olid keerulised. Raha selle filmi tegemiseks polnud ja mäletatakse, et Ulfsak võis linnatänavatel peatada tuttavaid filmiinimesi ning arutada, kust võiks küll finantse leida. Helistas korduvalt operaator Rein Kotovile, küsis, uuris, kas asjad ei liigu juba. Varsti oli kaks aastat mööda läinud, kuid endiselt ei paistnud kusagilt mitte mingit raha. Ent 2. mail 2012. aastal on tema märkmikus kirjas: helista Feldile.