Kirevad tekstid, säravad biidid

Siim Nestor arvustab uue laine räpi supergrupi värsket teost.

Kui ma mängisin suve alguses Raadio 2 saates „Lil saade“ ette peotäie lugusid NKNi just ilmunud albumilt „Koosolek vol. 7“, ütles mulle üks kõrgelt arenenud muusikamaitsega inimene pärast, et päris hea saade oli – ma mänginud mingit Eesti artisti, keda polnudki piinlik kuulata. Tavaliselt ei suuda ta sõnade pärast kodumaist räppi kuulata – sest tekstid on liiga banaalsed, vulgaarsed või romantilist väljendades primitiivsed.

Mina ei ole uue laine räpi asjus tekstitundlik. Tekstid on vokaalid ja vokaalid on selles mängus meloodiate, rütmide ja saundide teenistuses, mitte sisutiheduse tarvis. Peaasi, et häälitsetakse hästi! Aga hea küll. Seda tuleb küll tunnistada, et NKNi tekstid on Eesti uue laine räpi keskmisest tasemest jupp maad kõrgemal. Neil on külluslik sõnavara ja lokkav fantaasiavõime. Nad võivad olla iroonilised, isiklikud, krüptilised, filosoofilised, külvata oma mütoloogiat, visata sisse ka riukaid ja robustsemat nalja ning on selle juures alati leidlikud.