MUUSIKA | Ootuspäraselt proff areenirokkpunt küünitab põlvkondi ühendama

Ei, „Boogieland“ ilmselt ei kõneta mind nii, nagu muusikud seda mõelnud on – aga ma vist ei ole ka sihtrühm. Mistap on saavutus juba seegi, et kui raadiost kõlab „Game Overi“ pinev ja mahlane kitarrikäik või kaisukaruna torkiv refrään, ei vaheta ma jaama. Ja kui tantsusaalis imbuvad kõlareist „Smokemachine’i“ eleegiline meloodia ja meelalt mesine vokaal, kikitan pigem kõrvu ja tatsutan talda, kui trügin, rusikad rullis, DJ-puldi poole. Ning staadionirokk-hümn „Whispers in the Sand“ kõlab minuvanuste jaoks nii ehedalt üleelusuurusena, et mine või kontserdile.