Sandra Jõgeva: Mille nimel tapavad ühe riigi tavalised inimesed teise riigi tavalisi inimesi?

Ukraina sõja ajal on patsifistil oma veendumusele raske kindlaks jääda, kirjutab filmitegija ja kunstnik Sandra Jõgeva.

Ma olen kahtlemata patsifist. Ukraina sõja ajal, mis on Eestis kindlasti paljudel ajaloolisi traumasid aktiveerunud ning loonud sõjale kaasa elava meeleolu, on raske patsifist olla. Üks suur põhjus, miks seda siiski olen, on sõjavastase sõnumiga suured kirjanikud, kes on kas ise lahingutest osa võtnud või kogunud Svetlana Aleksijevitši kombel dokumentaalmaterjali sõjakogemusega inimestelt. Kurt Vonnegut jäi imekombel ellu ameeriklaste sõjavangina, kui liitlased Dresdeni puruks pommitasid ja ühe ööga 25 000 inimest tapsid. Erich Maria Remarque elas üle esimese maailmasõja kaevikusõja õudused ja kirjutas selle põhjal „Läänerindel muutuseta“, mille alusel valminud uut sakslaste filmi praegu Netflixis näeb. Filmi vaadates oli peamine mõte see, et Remarque’i romaan on, praegust terminoloogiat kasutades, esitatud agressorriigi ajupestud mobiliseeritu vaatenurgast. Keda praeguses maailmas nimetatakse aeg-ajalt ka mitteinimesteks.

Kogu sõjavastane kirjandus kannab üldiselt üht sõnumit. Et sõjas sunnib riik täiesti tavalisi inimesi suurte hulkade kaupa tapma teise riigi samasuguseid inimesi, kellega sõduritel absoluutselt mingit asja pole. (Mu vanavanaonu, Tsaari-Venemaa Võrumaa talupojast alam, saadeti näiteks Vene-Jaapani sõtta. Arulage ju.) Pärast kurikuulsat sõdurite omaalgatuslikku jõulurahu 1914 kardeti, et nii võibki edaspidi minna – sõdurid lihtsalt keelduvad vastaseid tapmast. Kahjuks pole nii läinud.