RAAMAT | P. I. Filimonovi Eesti on paralleelmaailm, ehkki väga meie oma moodi

P. I. Filimonovi uues romaanis põimuvad tegevusliinid ja saatused irooniliste, aga soojade kommentaaride saatel, kirjutab Tarmo Rajamets.

Kui olin P. I. Filimonovi uue raamatu lugemise lõpetanud, pudenes riiulist välja vana ajakiri, mille avasin Paul Thomas Andersoni filmist „Magnoolia“ jutustava artikli kohalt. Just „Magnoolia“ rohkete tegelaste, süžeeliinide ja pürgimuste põimuvat virvarri „Pealtpanekud ja altminekud“ kõige enam meenutaski. Sarnasus on siiski peamiselt vormiline ja lõpuks leidub ju suur hulk muidki sarnase ülesehitusega lugusid – lähiaja eesti kirjandusest kas või Andrus Kivirähu „Maailma otsas“.

Filimonovi fragmentaariumi tegelastest ajab igaüks oma asja: kes maadleb keskeakriisi ja naiskiusatustega, kes teostab end kõikehõlmavat mängu üles ehitades, kes langeb paranoia ja vandenõuteooriate küüsi, kes püüab mängida elus parima partii kättemängitud Järva-Jaani esikaunitar olemise kaartidega. Ja kes, nagu maailmakuulus helilooja Bart Narvo, puudutab olmeliste painetega tegelemise kõrvalt märkamatult teiste elusid surematu muusikaga. Seda kõike vägagi iroonilises ja ladusalt pajatatud võtmes.