Ühe tagasiside kirjutisele saatis muusik ja promootor Tõnis Noevere. Ta korraldas justsama oktoobris Tallinnas Rootsi metalbändi Clawfingeri kontserdi, mida piirangute tõttu tuli korduvalt edasi lükata. Ta kirjutas: „Sama diil, sama piletihind, maja paksult rahvast täis ja kõik õnnelikud, et kontsert edukalt lõpuks toimus. Tulemus: kolm aastat tehtud tööd, minimaalne kasum, sest teenusepakkujad jms kordades hinda tõstnud. Ma pole kunagi elus ühtki kontserti ära jätnud isegi siis, kui on näha, et majanduslik seis on hapu, aga rohkem paraku mõnda aega korraldada lihtsalt ei viitsi, sest pole pointi. Selline on reaalsus.“

Me võime muidugi leppida, et Noevere ja temasugused, kes suuresti entusiasmi pealt kultuurielu kirevamaks muudavad, enam ei viitsi, või loota, et nende muusikahullus ajab neid jälle midagi korraldada. Või äkki neid siiski kuidagi tagant tõugata. Tuua uuesti ja otsustavalt...