Kunstihoone on oma nähtava teavituse ehk visuaalse kommunikatsiooniga juba mõnda aega meie närvikeeltel kannelt mänginud. Paar esimest etteastet olid omal moel isegi intrigeerivad, aga kolmandal ja neljandal korral ikka üht ja sedasama retroanekdooti üle jutustades muutub nali lihtsalt tüütuks ja piinlikuks. Üllatusefekt ja avangardne kunst haihtuvad, järele jääb harilik universaalne kole.