Ma piirdusin esialgu ainult ühe pitsiga, sest kuskil ajusopis istus lugu elukutselisest jõulusandist, kes käis alevi peal perest peresse nii kingitusi jagamas, et iga kord tänutäheks ühe tuisutopsi kaasa sai. Jõuluõhtu lõpuks suutis ta ennast nii kinni juua, et vaevu püsti seisis, ning ühe vihase isa käest laste nutu saatel peksa sai.

Ei pea olema feminist mõistmaks, et jõuluvanaks olemisel on teatud patriarhaalsed standardid. Umbes nagu mafiosnikutel: mida suurem kõht ja kallimad kingitused, seda parem. Neid kirjutamata reegleid teavad kõik, ka lapsed. Võite ette kujutada, milline kehaväline kogemus oli mul seitsmeaastasena taibata, et meie jõuluvana ei olnud mitte maagiline Lapimaa vanamees, vaid hoopis kõrval paraadnas elav naabritädi.