Ja iseendaga veenmistööd ma tingimata alati teha ei jaksa. Kõigepealt satub ette EP ava- ja nimilugu oma erksa, ehkki pisut püüdlikult disainitud slide-kitarriga, aga siis väsib ta lihtsalt ära ja haihtub erilisi jälgi jätmata. Lõpulugu „Õõnes mees“ on magus ja estraadi piiril, kuid ta ei kujune ei ilusaks ega irooniliseks ega paraku ka mitte hüsteeriliselt sentimentaalseks. „Liiga vähe“ on aga midagi sootuks teistsugust – targa ja tarmuka tööga õmmeldakse siin kokku ülearu tehnitsistlik ja õhu vaba voolamist takistav korsett. Mitmed elemendid pistavad tiheda, džässiliku tekstuuri seest pea välja ja on eraldi võetuna päris head. Aga ka näiteks elegantselt arranžeeritud trummidest ei piisa, et kogu lugu tunnete staatikast kirglikkuse suunas raputada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid