Ekspress Berliinis | Mõnusam osa festivalist on filmid, mis ei korja auhindu

Berlinale filmituru fookuses oli sel aastal ka Eesti, mis võib tähendada uusi suuri kaastootmisi. Festivalil käis Peeter Kormašov.

Berlinale on alati olnud publikufestival ehk siis saalides ei istu ainult kortsus kulmuga filmikriitikud, vaid suur osa pääsmetest reserveeritakse agaramatele fännidele. Ametlikke vaatajaarve pole veel teatatud, aga igal aastal on festivalil kümneid tuhandeid külastajaid. Kohalikule võib kogu melu märkamatuks jääda, mis Tallinnas, Cannesis või isegi Veneetsias oleks võimatu. Ühelt seansilt teisele saamine pole miljonilinnas ka päris sama mis PÖFFil kinode vahel jalutamine.

Kiirabi väljakutse tõttu oli U6 metrooliini lühendatud, S-Bahni (elektriraudtee) peale ümber istumise jaamas jäid kaks rongi vahele. Mõttes liitusin uhke poolakeelse roppuste tiraadiga, mille koos minuga metroolt maha tulnud mees kuuldavale tõi, ja kiirustasin teise metrooliini peale. Jõudsin siiski peaaegu õigeks ajaks Potsdamer Platzi kanti, kus toimub enamik seansse, liiguvad staarid, peened filmiinimesed ja lahti rullitakse punane vaip.