Suitsusaunadokumentaali autor Anna Hints: Üks inimene soovitas vägistamisele vihjata, aga mitte otsesõnu rääkida. Mis mõttes!?

Andrei Liimets usutleb saunalavalt Sundance'i filmifestivali lavastajapreemiani jõudnud Anna Hintsi.

Alates sellest nädalast jõuab kinodesse „Savvusanna sõsarad“. Nii kõrge lennuga pole ükski film väga pika aja jooksul kodumaal maandunud. Režissöör Anna Hintsi (40) seitsme aasta jooksul valminud dokumentaal sai hakkama suure saavutusega juba maineka Sundance'i filmifestivali kavva jõudmisel. Samal festivalil Hintsile osaks saanud lavastajapreemia on aga suuremaid tunnustusi, mis Eesti filmile üldse jagunud, ning tagab soodsa stardipositsiooni pikas võidujooksus veelgi suurematele auhindadele järgmise dokumentaalfilmi Oscarini välja.

Suur tähelepanu on justkui kontrastis filmi enda väikese ja vaoshoitud skaalaga. Suitsusaun, sõsarad ja nende lood – ongi pealtnäha kõik. Petlikult lihtsast ideest kasvab aga välja universaalselt puudutav mõtisklus naine ja inimene olemisest, kehadest ja vaimust, ühiskondlikest tabudest ja jagatud traumast, haavatavusest ja turvalisusest, usaldusest ja lõpuks ka lootusest.

Kuidas „Savvusanna sõsarad“ sinu jaoks alguse sai, kust filmi idee idanema hakkas?

Ajast, kui ma olin umbes üksteist. Mu vanaisa suri ja enne tema matuseid tegime sauna, kus olime mina, minu vanaema, minu tädi ja minu täditütar. Seal rääkis mu vanaema esimest ja ainsat korda, kuidas vanaisa teda pettis, oli mingi teise naisega. Ta nuttis ja vihastas selle kõik endast välja, tegi sisemiselt vanaisaga rahu.

Ma ei mõelnud toona teadlikult, et hakkan filmi tegema, aga mõistsin seal suitsusaunas tekkiva ruumi tähendust. Kui tervendav paik ta on, kuidas kõik emotsioonid on lubatud ja hoitud. Ja seal on sõsarad. Nad ei pea isegi naised olema, küsimus pole soos, ennekõike on see kogukond.

Filmi idee kangastus minu jaoks 2015. aastal, kui olin emaga, kellega mul olid väga keerulised suhted, kloostris. Tahtsin tingimata mõtte üles kirjutada, aga seal ei tohtinud kirjutada ega rääkida. Oli vaid üks nunn, kellele pihtida. Ütlesin, et tahan mõtte paberile panna. Ta ütles, et ei-ei-ei – kõik oluline jääb sulle meelde, usu sellesse. Kui ka pärast 26 päeva tunne alles on, siis on õige tunne. Ja nii oligi!

Saunakultuurist on Soomes mõned filmid tehtud, aga need keskenduvad meestele. Eesti keeles on tuntud väljend „naised saunas rääkisid“ – see on siis vist esimene film neist naistest.

Jah. Ja ma pole ka näinud filmi suitsusaunast, mis on erinev, kuna Lõuna-Eesti kontekst on ikkagi väga oluline. Me ei lähe sinna vaid oma keret puhtaks pesema.