Tean, see kõlab toorelt, hõredalt ja isegi lamedalt, aga just niiviisi sari end tasapisi avabki. Tumedad murepilved, mis varjutavad nii Jimmy töö- kui ka eraelu, hakkavad vähehaaval hajuma, kui ta mõistab, et teda ümbritsevad inimesed polegi vastikud ja isekad tõprad, vaid – üllatus-üllatus – ainus tõbras on ta ise. Aga kes meist ei oleks vahel natukene vastik, nõme ja egoistlik? Meis kõigis on veidi Jimmyt, isegi siis, kui me seda endale tunnistada ei taha, seega igaüks meist saab homme olla natukene parem kui täna.