NÄDALA PLAAT | Rafineeritud keerdkäigud

Tõnis Kahu arvustab džässitrio värsket teost.

Kui inimesed kohtuvad kommertspopmuusikaga, tavatsevad nad rääkida masinavärgist selle taga. Ja õigesti teevad. Kui aga inimesed kogevad džässi, siis tuleb tihti jutuks „eneseväljendus“. See on lihtsustav ja rahustav müüt, mis on paratamatult saatnud afroameerika taustaga muusikat ja mis võimaldab meil mööda vaadata keerukatest küsimustest – näiteks sellest, miks ja kuidas täpselt vajab eneseväljendus üldse muusikalist vormi.

Aga ma ei taha siinkohal rääkida publikupoolsest valestimõistmisest. Džässitraditsioon on selle müüdi kohati keeranud hoopis teise suunda – eemale sirgjoonelisest ekspressiivsusest ja lähemale kontemplatsioonile, tasakaalukale ja tasasele mõtlemisprotsessile. Džäss lubab, et on aruka vestluse isevärki vorm – natuke ehk maneerlikku small talk’i, õige vähe luksust ja liialdust. Pigem teab, mida rääkida, ja sedagi, millal pole enam midagi öelda.