NÄDALA FILM | Rääkivate kehade dokumentaal

Maarja Hindoalla kirjutab, et „Savvusanna sõsarad“ on korraga soospetsiifiline ja sooülene, oma haavatavuses ühtaegu hell ja ääretult jõuline.

On märgiline, et jaanuari lõpus Sundance’i filmifestivalil parima dokumentaalfilmi režissööri auhinnaga kõrget lendu alustanud Anna Hintsi „Savvusanna sõsarad“ esilinastus kodumaal just Leida Laiuse juubelinädalal, mõned päevad enne Eesti filmiloo ühe rikkalikuma ja mitmekihilisema filmograafiaga režissööri 100. sünniaastapäeva. 1979. aastal, „Kõrboja peremehe“ valmimise aegu üles võetud ringvaatepalas ütleb Laius, et tahab oma filmide kaudu aidata naist. Justkui Laiuse vaimust kantult astub sel teel pikki ja julgeid samme ka „Savvusanna sõsarad“.

Suitsusaun, väge täis paik, kus ihust enamgi paljastatakse hinge, on kaunis kunstiline kujund turvalisele ja toetavale keskkonnale, kus jagatakse vapralt ja ehedalt nii ilusaid kui ka valusaid kogemusi, pestakse maha valu ja häbi, otsitakse lepitust iseenda ja oma kehaga, tervenetakse ning tehakse rahu minevikuga. Pealtnäha lihtsa struktuuriga, ent tehniliselt keerukas „Savvusanna sõsarad“ loob audiovisuaalse saunakogemuse ka vaatajale.