ARVUSTUS | Kuigi Depeche Mode on üle pika aja tõesti paeluv, ei tasu loota 80ndate lõpu staadionirokkariteks kehastumist

Sander Varusk arvustab Depeche Mode’i uut kauamängivat.

Depeche Mode

„Memento Mori

(Columbia)

Depeche Mode'i 15. album „Memento Mori“ paljastab end kohe: pealkiri ja kujundus viitavad bändiliikme Andrew „Fletch“ Fletcheri kaotusele ja avapala „My Cosmos Is Mine“, oma paisuvate industriaalsete alatoonidega, püüab bändi jaoks muutunud maailmas oma kohta leida. Küsitav, kas just kaotusevalu vorpis Depeche Mode'i rabavamaks, kuid Martin Gore ja Dave Gahan on siin plaadil kõige avatumad ja haavatavamad pärast kunagise neliku kuldaega. „Memento Mori“ loomine algas enne Fletchi ootamatut lahkumist: esialgsed emotsioonid, mis albumit hakkasid juhtima, olid viirustest ja konfliktidest räsitud maailma valud.

Selles valguses võikski Depeche Mode’i uuelt teoselt introspektiivsust justkui oodata. Albumid „Sounds Of The Universe“ (2009), „Delta Machine“ (2013) ja „Spirit“ (2017) olid kõik raskelt liikuvad, aeglased ja atmosfäärilised sissevaatavad teosed, kuid neil