Anne Vetik: kehakultuur ehk miks ma vihkan trenni
(28)Anne Vetik mõtiskleb nartsissismi ja spordikultuse seoste üle.
Kevad on käes ja selle saabumisel teravnevad kõik kehalised teemad. Sest kohe on suvi, talvised hallid vammused, mis hoidnud sind soojas viimased kuus kuud, kolivad kapisügavustesse. Nüüd on vaja panna selga lühemad riided, patseerida tänaval avatu ja kaitsetuna. Talvel on meie pilgud pöördunud iseendasse, kevadel aga vahivad inimesed arvustavalt üksteist. Lisaks varitsevad sind kõikjal spordikaupluste reklaamid, pargis koeraga jalutades jooksevad vastu vorsti kombel liibuvasse lükrasse keeratud indiviidid, Instagram ründab reel’sidega, mis lubavad 28 päeva, 3 tunni ja 17 minutiga teha lödist süldist täiuslikus toonuses välisfilee.
Kogu see nõudlik spordile, enesetäiustamisele ülistuslaule ulguv meedia rajaneb arusaamal, et kusagil ja kellelgi on olemas täiuslik keha. Ja siis, kui sa selle kehaga piisavalt ei sarnane, on asjad valesti, pead ostma uusimad dressid, kallid tossud ja andma endast parima, et vähegi ideaalile lähemale jõuda.
Olen massaažilaual ja massöör tõdeb, et mu üks õlg on teisest kõrgem. Ta ütleb seda pead kergelt vasakule kallutades, tema hääles on õrn etteheide ja siiras kaastunne ühekorraga. Ütlen süüdlaslikult ja murelikult midagi vabandavat vastu, tunnen, et olen massööri alt vedanud. Ta hakkab mind jõuga väänama, valus on, kuid ma ei julge talle seda öelda, sest äkki saan siis õiendada: „Näed, oled siin kõver nagu küsimärk ja ei taha paremaks saada!“
Kõik see nõudlik spordile, enesetäiustamisele ülistuslaule ulguv meedia rajaneb arusaamal, et kusagil ja kellelgi on olemas täiuslik keha.
Okei siis, ole kole edasi! Kuigi olen oma erikõrgusel õlgadega suht harjunud, on neist nüüd järsku saanud probleem, ohtlik deviatsioon – miski, mis eraldab mind perfektsete, tasakaalus õlgadega inimeste rõõmsameelsest ja zen’ist kambast. Kannatan vaikides vastikut mudimist.
Kauni vormi, maniakaalse positiivsuse ja näkku kinnikleebitud naeratuse tagaajamine tuleneb sellest, et järjest vähem saame me ümbritsevat mõjutada. Meie hääled lähevad kaduma sotsmeedia ühtlases üminas, poliitika hoomamatutes voogudes, sisutu sisuloome loikudes. Ainus, mille üle on sinul ja minul säilinud teatud võim, on keha ja teadvus. Neid püüamegi tuunida kauniks, siledaks, usaldusväärseks, uppudes selle käigus enda komplekside ja „vigade“ sisse, kaotades järjest enam sidet liigikaaslaste ja maailmaga.
