09.07.2023, 14:43

Paranoiline meistriteos, mis sobib hästi maailma lagunemisega

Kaspar Kütt retsenseerib Squidi uut teost, mis on plaat meie ajastu tülpinud inimestele, kes otsivad kinnitust, et me kõik tunneme end sedasi.

Kaspar Kütt

VÕIMAS: Laulja/trummari hübriid Ollie Judge (vasakul) ei jaksa uuel plaadil nii palju karjuda, sest miks ikka häält tõsta, kui saab vaikselt hakkama. Pildil Squidi kontsert 2019. aastal.

FOTO: Rob Watkins / Alamy | Alamy/Vida Press

Mull hakkab lõhkema ja kõik Briti postpunkbändid, mis kümnendi alguses laineid lõid ja end maailma nabaks pidasid, seisavad äkitsi vastamisi faktiga, et nad peavad edasi arenema või neid ootab ees obskuursus. Squid ühe eesrindlikuma sõdurina teab seda hästi ja teeb oma teise plaadiga kõike, et postpungi massist välja paista.

Seda tegid nad küll ka juba debüütalbumil „Bright Green Field“, mis pakatas niivõrd kaootilisest ja põnevast postpungist, et kuula ja imesta. Aga nüüd, kaks pikka aastat hiljem, on nad väsinud, räsitud ja segaduses. Ega elu pole kergemaks muutunud, vaid aina keerulisemaks. Sellises meeleolus ongi sündinud „O Monolith“.

Kommenteeri Loe kommentaare (1)