Aga suve lõpus, kui oli järves viimane ujumine, leidsin kätte õige liigutuse, asendi – selle põhimõtte, kuidas ilma vesti abita veepinnal püsida. Järgneval õppeaastal me enam ujulas ei käinud, sest eksam oli ju juba selja taga, aga järgmisel suvel mäletasin kohe, mida tegema peab, ja lihtsalt ujusin. Jätkasin sellelt kohalt, kus oli pooleli jäänud. Õiget tehnikat ei ole tänase päevani käppa saanud, et kuidas see kehaasend peaks olema ja kui palju pea vee alla ja mis nende kätega teha. Minu pojad ujusid kohe minust kiiremini, kui nad ujumisliigutused selgeks said, ja see oli üsna noorelt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid