NÄITLEJA SUVEÖÖS | Evelin Võigemast: see esimene pilk tema silmadesse ei unune mitte kunagi

Ma olin teda oodanud. Ta tuli, nagu ta oli lubanud, kirjeldab Evelin Võigemast üht aastatetagust suveööd.

On suvi ja on õhtu. Ta oli lubanud tulla. Kaugelt. Ma olin teda oodanud. Muretsenud. Planeerinud. Siis igasugusest planeerimisest loobunud ja jälle oodanud, jälle üle mõelnud. Miks on oma mõtete vaigistamine nii keeruline? Läheb niikuinii, kuidas minema peab. Ma teadsin, et ta tuleb täna. Ta oli sellest mulle märku andnud. Kuidas see kohtumine toimub? Kas see on lihtne? Kas me tunneme teineteist ära?

Me suhtlus oli viimasel ajal kujunenud väga tihedaks. Ta otsis minuga kontakti igal võimalikul hetkel. See oli intensiivne ja otsusekindel. Ja iga kord ütles ta mulle: ma tahan sind näha. Ma tahan sind tundma õppida. Sind, Evelin. Need ühendusevõtmised kuulusid ainult meile kahele. Seal ei olnud pealtkuuljaid ega -nägijaid. Nagu oleks kogu maailmas ainult kaks inimest – tema ja mina.