Menukirjanik Édouard Louis: mõte lapsepõlves läbielatust kirjutada aitas mul ellu jääda

„Minu lapsepõlves oli nii palju vägivalda, et lõpuks ei kutsunud me seda vägivallaks – see oli lihtsalt elu,“ ütleb prantsuse kirjanik Édouard Louis, kes kirjeldab oma romaanides peamiselt klassiühiskonda ja häbi. Kirjanikku usutles Triin Metsla.

Hetkel, kui Prantsusmaa poliitilist elu on jõuliselt mõjutamas paremäärmuslikud hoovused, on Édouard Louis’st saanud Prantsusmaa nõutuim kirjanik. Tänavatel looklevad mitmetunnised raamatuesitluste järjekorrad, tema pidevad poliitilised sõnavõtud meedias, vastuseis Macronile – kelle ultraelitaarses valitsemisstiilis näeb ta just teesillutajat paremäärmuslastele – ning autobiograafilised teosed Prantsuse klassiühiskonnast, süsteemsest vaesusest ja ebavõrdsusest on jõudnud tekitada palju kõneainet erinevates poliitilistes ja intellektuaalsetes ringkondades.

Tema toores ja pigem lihtne biograafiline kirjutamisstiil ei pretendeeri esmajoones stilistilisele meisterlikkusele, selle jõud on hoopis mujal. Nagu ta ise ütleb, on kõik tema kirjutatu poliitiline, samuti nagu ka tema elu. Küsimus ei ole seega Louis’ jaoks kirjanduses, vaid selle võimalikus poliitilises laetuses ja jõus. Ja see, mida ilukirjandus võib ära teha sotsiaalselt marginaalsete gruppide jaoks.