Marta Pulk: ühes pimedas tunnelis, kui mitte mingit lootust ei paistnud ja muud valikut polnud, julgesin viimaks abi küsida

Istusin kohvikulaua taga sõbra vastas, nina punane ja häbinägu peas, oodates teenitud hukkamõistu oma abituse eest.

Enamiku oma täiskasvanuelust ei julgenud ma üldse abi küsida. Kartsin, et kui näitan välja, et ei saa kõigega üksi hakkama, diskvalifitseerib see mind inimesena. On ju piinlik, kui täiskasvanu endaga ise hakkama ei saa?

Olgu väljakutsed vaimse tervise, loominguliste projektide või rahaasjadega, olin surmkindlalt veendunud, et üksi puselemine on just minu puhul mingi erakordne väärtus