Teadustulemuste kasutamine poliitikas ja riigivalitsemises ei ole midagi uut, esimene tänapäevases mõistes teadusnõustamise süsteem pandi paika juba pärast teist maailmasõda Ameerika Ühendriikides ning selle alguseks oli riiklik vajadus reguleerida tõenduspõhiselt ravimiturul toimuvat. Hiljem laienesid kasutatud metoodikad alul teistesse sotsiaalpoliitika valdkondadesse ja praeguseks on tõenduspõhine poliitika, mis eeldab teadusnõustamise ökosüsteemi olemasolu, kujunenud arenenud demokraatiates vähemalt paberil pigem normiks.

Nurjatud probleemid (ingl wicked problems)

Keeruline, paljusid valdkondi hõlmav probleem, mille lahendamisse tuleb kaasata erinevaid asutusi ja eksperte. Lahendus ei ole lihtne ega lineaarne, vaid paljusid muutujaid silmas pidav ja kompleksne. Nt migratsioon, tervishoid, energeetika jms.

Pärast teist maailmasõda on teadusnõustamine muutunud paljudes riikides riigivalitsemise rutiinseks osaks, kuid selle nõrkusele kriisiolukordades juhtis tähelepanu 2020. aasta alguses kogu maailma vapustanud koroonapandeemia. Lisaks surmale ja hirmule tõi kiiresti kontinentide vahel leviv haigus kaasa ka teadmise, et riigid ei ole sellisteks kriisideks valmis. Selle üheks põhjuseks on ühtse teadmistepõhise funktsionaalse nõuandmise ökosüsteemi puudumine.

21. sajandi poliitikaloojad on raskes olukorras, sest maailma raputavad järjest eriilmelised globaalsed kriisid, pandeemiad, finants- ja migratsioonikriisid, sõjalised konfliktid ning kliimaprobleemid. Nende probleemide lahendamiseks ei piisa lineaarsest lähenemisest, kus ühele probleemile leitakse üks selge lahendus. Need on nii-öelda nurjatud probleemid (wicked problems), mida defineerib nende komplekssus, lihtsate lahenduste puudumine, osapoolte rohkus ja lahenduste ettemääramatus. Need probleemid on liiga keerulised, et neid saaks lahendada nende tööriistadega, mis tänapäeval valitsuste „tööriistakastis“ leidub.

JRC/OECD aruanne

Eesti osales 2022.–2024. aastal projektis „Teadmistepõhine poliitikakujundamine ja avaliku sektori juhtimise võimekuse kasvatamine“ (Building capacity for evidence-informed policymaking in governance and public administration in a post-pandemic Europe), mille tulemusel ilmus äsja aruanne (roadmap), kuidas täiendada valitsuse „tööriistakasti“ ning parandada teadlaste ja poliitikute koostööd.

Projekti rahastas Euroopa Komisjon, seda viisid läbi Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) koostöös Eesti ekspertidega. Eesti-poolsed partnerid olid Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadusministeerium ning Riigikantselei. Projektis osales ligikaudu sada Eesti valitsusasutuste, akadeemilise kogukonna ja mõttekodade esindajat. Sarnane projekt viidi paralleelselt läbi ka Kreekas, Belgias, Hollandis, Tšehhis, Lätis ja Leedus.

Avaldatud aruanne toob Eesti puhul välja neli peamist murekohta:

  1. Ühtse ja tsentraliseeritud teaduspõhise teadusnõustamise (öko)süsteemi puudumine;

  2. Teadusnõunike rolli ebaühtlus erinevates ministeeriumites;

  3. Ministeeriumite pigem madal võime teaduspõhise nõu kaasamisel ja

  4. Teadmiste pakkujate (ülikoolide) madal motivatsioon teaduspõhise nõu andmisel.

Raport rõhutab, et teaduspõhise poliitika tegemisel ei saa strateegiad olla lühiajalised, vaade peab olema pikk ja tsentraliseeritud.

Ülalmainitud probleemid ei ole omased vaid Eestile. 2024. aastal viis ajakiri Nature läbi suurema küsitlusuuringu teadusnõustamisest. Sellest järeldus, et vaid 19% vastanutest pidas oma riigi teadusnõustamise süsteemi heaks või väga heaks. Põhilisteks takistusteks süsteemi heale toimimisele peeti väga sarnaselt Eesti kohta käivas raportis leituga poliitikakujundajate ja teadlaste omavahelise mõtestatud dialoogi vähesust, teadusnõunike vähest mõju valitsuses ja poliitilise otsustusprotsessi lünklikkust võtmaks arvesse teadustulemusi.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, Eesti Teadusagentuuri tegevjuht Karin Jaanson, Riigikantselei teadusnõunik Laura Kirss, TalTechi professor, akadeemik Maarja Kruusmaa, Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse poliitika osakonna juhataja Katrin Kiisler, teadusjuht Andres Koppel.

Teadusnõunikke peaks juhtima valitsuse tasandil

Eestis loodi juba 2016. aastal teadusnõunike võrgustik, nõunikud on tööl enamikus ministeeriumites ja Riigikantseleis. Igapäevaselt tegelevad nad ministeeriumi teadus- ja arendusvajaduste kaardistamise, nende kommunikeerimise ja elluviimise organiseerimisega. Nõunike roll ministeeriumite töös on väga ebaühtlane, mõni asub otsuste tegemisele lähemal, mõni kaugemal. Raport leidis, et üheks oluliseks puuduseks Eestis on asjaolu, et teadusnõunike võrgustikul ei ole riigi tasandil strateegilist ega vastava mandaadiga koordineerivat juhti. See on viinud olukorrani, kus teadusnõustamine toimub hajutatult ja mitteinstitutsionaalselt, suur osatähtsus on isiklikel kontaktidel ning seega ka subjektiivsusel.

Raport leiab, et teadusnõustamise ökosüsteemi edukuse võiks tagada võrgustiku juhtimine poliitikategemise kõige kõrgemal, valitsuskabineti tasemel. Nii on poliitikategijatel võimalik kaasata iga olulise otsuse tegemisse õige teadmine ja selle teadmise taga olev asutus. Lisaks peaks tagama teadusnõunike positsioon ministeeriumites vaba ja kõrgetasemelise infovoo. Nõunikelt tuleks võtta ära tehnilise töötaja roll, alles jätta professionaalne sisuline töö.

Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse osakonnajuhataja asetäitja Agnieszka Gadzina-Kolodziejska.

Valdkonnaülene koostöö

Oluline roll on ka valdkonnaülesel koostööl. „Mainitud ökosüsteemid ei teki ise, vaja on luua võrgustik ja institutsioonide sidusus. Ökosüsteem peaks ühendama interdistsiplinaarselt kogu teadlaskonna ja suutma panna kõikide erinevate valdkondade ning arvamuste pealt kokku ühtse tervikpildi. Kliima soojenemise või möödunud pandeemia tervikprobleeme pole võimalik lahendada vaid ühe ministeeriumi või ühe teadusvaldkonna abil,“ selgitas Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse osakonnajuhataja asetäitja Agnieszka Gadzina-Kolodziejska aruande esitlusel.

Eesti Teadusagentuuri tegevjuht Karin Jaanson lisas, et vaid teaduspõhine poliitika on see, mis tagab riigi säilenõtkuse, selleks tuleb aga selgelt teada, mis ülesannet mingi organisatsioon selles terviksüsteemis kannab. „Kõikide institutsioonide strateegiad peavad olema loodud ühtselt ja sedasi, et moodustaksid terviku. Muul juhul võib minna nii võimu kui ka ressursside pärast omavaheliseks võitlemiseks,“ lisab Jaanson.

Agnieszka Gadzina-Kolodziejska rõhutas, et ökosüsteem peab olema varasemalt üles ehitatud, sest kriiside ajal on seda keeruline teha: usaldust ei saa tekitada kriisis, see peab varasemalt juba olemas olema. „Teadlased peaksid olema oma teadmistega protsessis sees juba selle algusest, mitte hetkel, kus pärast probleemide tekkimist palutakse teadlaskonnalt abi,“ ütleb ta ja lisab, et süsteem peab igal juhul olema paindlik. „Teaduspõhise poliitika tegemine ei tohiks olla ka vaid lineaarne protsess, see peaks olema ring, kus ekspertide juurde tullakse vajadusel tagasi.“

Haridus- ja Teadusministeeriumi teadus- ja arendustegevuse poliitika osakonna juhataja Katrin Kiisler, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teadusnõunik Külliki Tafel-Viia, Eesti Teadusagentuuri strateegilise analüüsi osakonna juhataja Marko Piirsoo, TalTechi rektor Tiit Land, Riigikantselei teadusnõunik Laura Kirss, TalTechi professor Tiina Randma-Liiv.

Riik peaks oskama targalt küsida ja teadlased arusaadavalt vastata

Isegi kui teadusnõustamise ökosüsteem oleks paigas, ei hakkaks see tööle ilma huvi ega oskuseta infot vahetada. See toob meid veel ühe olulise probleemi juurde: kas poliitikud oskavad teadlastega suhelda ja kas teadlased saavad aru, mida poliitikud neilt ootavad?

„Teadlased peavad olema loomulikult valmis head ja funktsionaalset nõu andma, kuid poliitika poolt peab tulema nõudlus. Siin ongi konks: poliitik peab oskama küsida õigeid küsimusi, et neile saaks olemasolev teadus õigesti vastata. Teadlased omakorda peavad suutma näha küsitava probleemi olemust poliitikategemise tasemelt, mitte vaid akadeemiliselt. See tähendab, et vaja on koolitada mõlemat poolt oskama küsimusi küsida ja neile ka vastata,“ leiab Gadzina-Kolodziejska.

Raport leidis näiteks, et teaduspõhiste teadmiste loomine ja kasutamine on Eesti riiklikes institutsioonides väga ebaühtlaselt jaotunud ning andmekirjaoskus on tervikuna madal. Ametnikud peaksid oskama ise kasutada usaldusväärset teadust oma töös ja olema teadusanalüüside osas nii-öelda targad tellijad (smart buyers). Selleks on vaja tõsta ministeeriumite otsustajate teadlikkust ja oskusi. „Küsimuse „kui hästi meil läheb?“ vastus sõltub täielikult sellest, kui haritud on meie inimesed. Ministeeriumites tegutsevad teadusnõunikud peaksid olema kõik doktorikraadiga. Et teadusnõunikku tõsiselt võetaks, peab nõunikul olema võimalikult kõrge kraad. Teisipidi peaks ka ametnike seas olema palju neid, kellel on kraadid – minimaalselt magister,“ rääkis raporti esitlusel TalTechi rektor Tiit Land.

Teadusnõunikel on seega oluline roll teadlaste ja poliitikute vahelises kommunikatsioonis ning nad peavad olema korraga respekteeritud nii teaduskogukonnas kui ka oskama hästi orienteeruda ka poliitika telgitagustes. Tsentraliseeritud ja mõjukas teadusnõustamise süsteem suurendaks poliitiliste otsuste usaldusväärsust ja läbipaistvust ning aitaks leida lahendusi esmapilgul lahendamatutena näivatele nurjatutele probleemidele.

Raport on avalik ja leitav: www.etag.ee

Artiklit on kaasrahastanud Euroopa Liit, RITA+ vahenditest.

Jaga
Kommentaarid