„Minu jaoks on see linn sürreaalne.“ | Kohtla-Järvest valmis rokkooper!
16. veebruaril 2025 tuuakse Alexela kontserdimaja lavale rokkooper „Kohtla-Järve“, mis on pühendatud linna ainulaadsele ajaloole ja identiteedile. Lavastaja ja libretisti Neeme Kuninga käe all valminud teos ühendab muusika, teatri, kirjanduse ja visuaalkunsti, pakkudes sügavat sissevaadet linna olemusse. Kuningas ise kirjeldab linna kui eklektilist ja sürreaalset paika.

Mida tähendab teie jaoks Kohtla-Järve kui linn ja kultuuriline nähtus?
Minu jaoks on see linn sürreaalne. Väga eklektiline arhitektuur – koledatest korrusmajadest uhkete eramuteni, pooleldi räämas tööstusmaastik, stalinistlik kesklinn ja linna kohal kõrguvad korstnad ning tuhamäed. Väga omapärased on keset lagedaid välju seisvad tuhapüramiidid, neist tuntuim on Kukrusel, mis jääb linnast välja, kuid paistab uhkelt väga kaugele. Mulle on kuidagi eriti silma torganud arvukad paarismajad, mille üks pool on kallilt renoveeritud ja teine pool lausa lagunev lobudik. Kunagi tahaks sellest fenomenist teha fotonäituse pealkirjaga „Naabrid“. Nii elavadki selles linnas naabritena ka erinevad rahvused ja kultuurid, kõigil omad teekonnad, saatused ja mentaliteedid. Tegelikult olen hakanud väga imetlema kogu Ida-Virumaal elavaid etnilisi eestlasi. Minu meelest on nad väga vaprad ja kannatlikud meie rahvuslikkuse hoidmisel ning väärtustamisel. Teises äärmuses on putinlikus infoväljas olevad inimesed. Tundub, et nad peavad oma olukorda siin Eesti kirdenurgas ajutiseks ja ootavad kannatlikult imperiaalseid muutusi. Seda kannatlikkust on ilmselt sisendatud ka oma järglastesse, sest tajun seda ka meie koolis.
Kuidas sündis idee luua rokkooper „Kohtla-Järve“ ja miks otsustasite loo jutustada just sellises vormis?
Idee teha rokkooper ja panna selle pealkirjaks „Kohtla-Järve“ tuli meie kooli direktorilt Hendrik Agurilt. Algul polnudki muid sisulisi või vormilisi soove. Võõristasin seda mõtet üsna pikalt. Siis aga hakkasidki loominguliste lahenduste otsingud liikuma mööda sürrealistlikke radu, millest eelnevalt pajatasin. See on hoogsalt vahelduv revüülik šõu, kus on markeeritud mitmeid linnale olulisi ajaperioode ja inimtüüpe. Kohati muutub see ikka väga jaburaks ja groteskseks, kuid ei puudu ka dramaatilised ja romantilised stseenid. Sisendid, mis ma andsin laulutekstide autorile Aapo Ilvesele ja heliloojale Siim Aimlale, pidasidki silmas vahelduvaid kontraste ning ootamatuid pöördeid. Tundub, et püstitatud eesmärk sai täidetud ja ooper toimib sellisena päris hästi.

Kuidas hindate sellise kultuuriprojekti mõju Ida-Virumaa kogukondade sidususele ja identiteeditundele?
Seda mõju on vägagi märgata. Ida-Virumaa Kultuurkapital ja Omavalitsuste Liit nimetasid selle kogu piirkonna 2024. aasta kultuurisündmuseks nr 1. Samuti on tulnud paljudelt vaatajatelt positiivset ja härdatki tagasisidet ning tunnustust.
Kui saaksite valida ühe emotsiooni või mõtte, mida publik peaks pärast etendust kaasa võtma, siis mis see oleks?
Neid on kahtlemata mitmeid. Oleneb, mis vaatajat enim puudutab. Mulle isiklikult läks kõige rohkem hinge laul „Olla veeks või olla kiviks?“, mille esitas meie õpilane Adeele Olt. See on siiras ja valus muusikaline mõtisklus noorte teadmatusest ja kõhklustest tuleviku suhtes. See on väga eluline pihtimus.