EKSPRESSI PODCAST | Miks me kirjutasime artikli Hanno Pevkurist ehk Kaitseministri jäädavalt muutunud roll
(68)Kas demokraatlikus lääne ühiskonnas on üldse võimalik reageerida sõjale nii kiiresti, kui paljude arvates oleks vaja, küsib üks loo autoritest, Eero Epner.
Ekspress avaldas pika loo kaitseminister Hanno Pevkurist, kellele heidetakse ette suure strateegilise kaitseplaani puudumist.
Kriitikud räägivad, et Pevkurilt, kes oli kaitseminister ka Kaja Kallase teises ja kolmandas valitsuses, ei tule strateegilisi kaitsealaseid algatusi. Öeldakse, et kaitseministeeriumis valitseb täielik kaos, olukord on masendav, „väga suur jama“ on juba praegu ja üks kaitseväele palju andnud inimene tahaks Pevkurile enda sõnutsi lausa kätega kallale minna. Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu Eesti kaitsevõime nõrgenemas ning kaotatud on juhtroll Ukraina abistamisel.
Aga artiklis on ka teisi lõike, kus öeldakse, et minister on väga hea avalikus suhtluses, mis on loo autorite arvates väga oluline, sest kaks kolmandikku Eesti elanikest on öelnud, et sõjast liialt rääkimine ajab nad ärevusse. Pevkur suudab ühiskonda rahustada. Ta käis seda isegi Nursipalus tegemas.
Miks oli just praegu lugejatele vaja nõnda mahukat lugu kaitseministrist? Üks loo autoritest, dramaturg ja ajakirjanik Eero Epner selgitab: „Ukrainas toimuv on tekitanud täiesti uue julgeolekuolukorra nii Eestis kui Euroopas. Kaitseministri olulisus on kasvanud võrreldes viie või kümne aasta taguse ajaga. Siis on kohane uurida, mida nähakse kaitseministritöös head ja mida heidetakse talle ette.“
Artikli toimetaja Urmas Jaaganti sõnul on kaitseministri positsioon varem, nii seitse kuni kümme aastat tagasi olnud pigem koht, kust tulevad head uudised ja raha pärast võitlema ei pidanud, sest Eesti on NATO 2% nõuet alati täitnud. „Selliseid suuri probleeme üsna hiljuti veel polnud, kus kaitseminister oleks pidanud avalikkuse ees midagi seletama ja higistama,“ ütleb Jaagant. „See on nüüd küll jäädavalt muutunud, paistab. Artiklist tuleb ka hästi välja see pinge ja ideede vaheline võitlus. Kriis on olemas, aga inimestel on erinev taju, kui sügav see on või kuhu see ulatub.“
Epner rõhutab, et kõikide kriitikute ja kaitsjateni tema ning loo teine autor Erik Moora intervjueerides ei jõudnud. „Me intervjueerisime umbes 30 inimest. Paljud on anonüümsed, sest Eesti ühiskond on väike ja inimesed on ministriga alati alluvussuhtes, otse või kaudselt. Võimulolija kritiseerimisega käib anonüümsus sageli kaasas. Seetõttu me räägimegi paljudega, kontrollime infot, ja kui midagi väidavad juba mitu allikat, saab anonüümsetele kommentaaridele toetudes öelda, et kriitikal on alust.“
„Kaitseminister olla praegusel ajal on ülikeeruline, nõudmised on suured,“ jätkab Epner. „Olukord ongi ärev. Eesti olemasolu on kaalukeelel. Aga kas neid ootusi, mida ministrile selles olukorras seatakse, on üldse võimalik täita? Lääne demokraatialt oodatakse kiirust, otsustavust, nurkadest üle sõitmist, reeglite painutamist. Samal ajal ollakse reeglite painutamise suhtes ülitundlikud. Kas demokraatlikus lääne ühiskonnas on üldse võimalik reageerida sõjale nii kiiresti, kui paljude arvates oleks vaja?“
Kuula saatejuhi Anna Teele Orava vestlust artikli autoritega pikemalt Eesti Ekspressi podcast’ist.