VIDEO | Teenetemärgi pälvis ka Eesti Ekspressi staažikas ajakirjanik Sulev Vedler
Avaldame Sulevi endiste ja tänaste töökaaslaste meenutused tema teekonnast Ekspressis.
Merili Nikkolo: Sulev töötab Eesti Ekspressis sulevvedlerina
Kuu aega tagasi meenutas Sulev naerusuiselt koosolekul, kuidas ühes raadiosaates öeldi ta tutvustamiseks: „Sulev töötab Ekspressis… sulevvedlerina.“
See on väga täpne, paremini ei saaks öeldagi. Ta on Eesti Ekspressis omaette nähtus. Meil on sulevvedlerlikult kirjutatud lood ja teemad, meil on sulevvederlikud naljad ja kujundused. Ajakirjanikud saavad (ja tahavad saada) Sulevilt näpunäiteid ja nõu. Ta tunnetab Ekspressi läbi ja lõhki.
Sulev kirjutab väga keerulistest ja rasketest teemadest, aga paistab, nagu lood sünniksid mängleva kergusega. Imetlen seda kõrvalt. Mõnikord saabub loo tegemisel keerulisi hetki või keerab mõne allika jutt esialgse fookuse pea peale. Sulev teatab seepeale alati kelmikalt naeratades: „Nüüd läks lugu veel paremaks.“ Ja lugu valmib alati. Tal on pidevalt töös pööraseid teemasid ja ta suudab hetkega pakkuda hädas ajakirjanikule kümme uut põnevat ideed, mille peale suudab tulla vaid tema.
Kui ma olin paar nädalat olnud Ekspressi peatoimetaja ja valmimas oli kergelt skandaalihõnguline lugu ja käis kiire töö, siis mäletan, et Sulev ütles, et vot sellise mõnusa kõrvuti töötamisega ongi hea tuttavaks saada ja see liidab. Ja nii ongi. Oleme üksteist läbi keeruliste tööpäevade tundma õppinud ja ma ei tea, mida tema ütleks, aga mina pean teda ikka oma sõbraks.
Tarmo Vahter: kuidas Ekspress ja Sulev teineteist leidsid?
1990ndate algul oli veider aeg. Inimesed ei saanud enam aru, mis toimub. Nõukogudeaegsed ettevõtted sattusid raskustesse ja läksid pankrotti või erastati heal juhul odava hinnaga kas direktoritele või välisinvestoritele, halvemal juhul kahtlastele tegelastele.
Paljud kaotasid töö ja vaesusid. Tänavapilti aga ilmusid Mercedesed ja Lexused, kus istus uus tõug inimesi - pankurid, audiitorid, notarid, pankrotihaldurid ja teised uue aja kuulutajad.
Eestis arenes pöörase kiirusega kodumaine kapitalism. Ajakirjanike enamus tundis ennast selle ees abitult. Uus aeg tõi pealkirjadesse ja artiklitesse uued sõnad, mille tähendust tuli algul vaadata sõnastikust. Isegi peaminister jäi jänni likviidsuse mõiste selgitamisega. Kust pidid seda teadma valdavalt humanitaari taustaga leheneegrid, rääkimata lihtsatest lugejatest?
Ekspress vajas kedagi, kes orienteeruks toimuvas nagu kala vees ning tunneks uue aja kapteneid ja tüürimehi. Kust leida sellist tarka, kes oskaks majandust leheveergudel arusaadavalt seletada?
Tollane Hoiupanga juhatuse liige Aavo Kokk soovitas Ekspressil kuulutada juurat ja majandust õppivatele tudengitele välja artiklite kirjutamise võistlus.
Parim majandusteemaline kaastöö saabus Tartust kelleltki Sulev Vedlerilt. Edasine on juba ajakirjanduse ajalugu.

Madis Jürgen: „Mul ei olegi täna midagi!“
On toimetuse koosolek. Igaüks räägib, mida võiks lehes kirjutada. Poetab teema või kaks ja annab jutujärje edasi. Tuleb Sulevi kord. Sulev ütleb (rõhutatult ükskõikse häälega): mul ei ole täna midagi!
Vaikus. Keegi ei usu, et Sulevil pole midagi.
Sulev ootab, paus kannab.
Siis võtab Sulev paberi ja loeb üles kakskümmend teemat, mida võiks järgmises lehes kirjutada. Või rohkem. Neid teemasid esitab ta ka väga ükskõikse häälega. See on jõudemonstratsioon. See on tsunami. Mõni, kes poetas teema või kaks, valguks hea meelega laua alla või libiseks nähtamatuna välja uksepraost, kui on kuulanud seda etteastet.
Sulev kirjutab keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt. Vahel sellise nurga alt, mis on üldlevinud arvamusega vastuolus. See võib vihastada.
Sulev on nii produktiivne, et seda ei usuks, kui ise poleks näinud. Ta teeb eluohtlikult palju tööd. Vahel tahaks Sulevile öelda: ära tee nii palju! Pea hoogu! Viska vahepeal heinamaale pikali ja vaata pilvi!
Õnneks käib ta jala tööle ja jookseb õhtul mööda pargiteid (pipragaas taskus) ja on suurepärases vormis. Ja kui tahab kedagi kiita, siis teatab: mu naine kodus ütles, et see on väga hea!
Sulev on üks vähestest vanadest, kes veel Ekspressis alles on.
Jõudu ja tervist, Sulev! Ja palju õnne!
Hans H. Luik: Sulevil on kolm töövahendit
Sulevi puhul seisneb mu põhiline imetlus tema mõnusas, ütleksin isegi sisemiselt naerul olekus. Ma ei oska seda millegagi seletada. Mees ju tegeleb iga nädal inimestega, kes pahandavad, et ajakirjanik midagi välja on urgitsenud, mida paharet omast arust osavalt peitnud on. Lugeja uudishimu on juba kord nõnda ehitatud, et lugeda tahetakse asjadest, mida keegi kõigest hingest varjata üritab. Õigemini üritas, kuni sai kõne rõõmsa häälega Sulev Vedlerilt Eesti Ekspressist.
Sulevil on kolm töövahendit: majandusharidus, tohutu kogemus ja instinkt vahet teha müra ja signaali vahel. Kogesin seda, kirjutades koos temaga lugu kõige näotumast Euroopa käkist Ukraina rahva vastu. Nimelt andis Ursula von der Leyen sõja esimesel aastal mõista, et suunab ukrainlastele 300 miljardit Venemaa välisreserve. See võinuks Ukraina päästa. Mulle oli kusagilt sülle kukkunud paar Lääne ajakirjandusele teadmata fakti, instinkt ütles, et lõhnab suure silmakirjalikkuse järele. Faktidest kogu pilti saada minu peas olev tarkvara ei võimaldanud. Sulev ehk Sull nägi puude taga metsa, avastas metsa tagant metsakombinaadi. Esimesena vaba maailma ajakirjanduses kirjeldas Eesti Ekspress kogu jada, kust Vene varade arestimise idee tuli (julged ideed ei pärine tihti meie kontinendilt, avastas Sulev) ja kuhu see kustus (Brüsselisse). Emotsioonid - et Ukraina veritseb, aga eurooplased panevad tuima jne - lisasin mina.
Oleme Sulliga kolleegid üle 30 aasta. Näeme tegelikult harva, ometi on ta mulle pakkunud väga kõheda hetke, kirkaima jess! hetke ja napi mällu sööbinud komplimendi. Kõhe hakkas mul ükskord ammu, kui keegi linna peal mainis, et Sulevi analüütilisele ajule on pilgu peale pannud üks pank.
Oli lootusetu minna Sulevit moosima, et kuule, ma olen kuulnud ja nii edasi ja mõtle ikka järele ja nii edasi. Kui ta oleks otsustanud, olnuks tema otsus juba läbi kaalutud. Sulev on väga iseseisev, kuigi tema „ei“ tuleb naeratuse saatel.
Samamoodi siis, kui Sulev kord Postimehesse lahkus. Üle kahekümne aasta Ekspressis paigal püsinud… sain mehest aru. Jess! hõiskasin siis, kui Sulev Postimehest ootamatult meile naases. Tajusin, et Ekspressi triumfi jälgisid kõik, kes meediat tähtsaks peavad.
Minu paadunud kirjastajasüdant aga liigutas kaks aastat tagasi Sulevi kompliment, mille ta ütles püstijalu, muu jutu lõpuks: Hans, sinu juures töötangi, sest sa lased vabalt mõelda ja öelda. Mida mul profile olekski õpetada?

Erik Moora: Sulevi salarelv on sõbralikkus
Ta on kaval, töökas, originaalse mõtlemisega, vaimukas, väga hea mäluga ja meeletu kogemusega. Ent selle kõrval võiks esile tõsta, et ta on väga sõbralik ja inimlik. See tähendab, et talle lähevad tihti teemad isiklikult korda ja see reeglina tähendab, et need lähevad korda väga paljudele. Tema salarelvaks on minu hinnangul sõbralikkus - inimesed lausa tahavad talle rääkida selliseid asju, mida kellelegi teisele ei räägiks. Kahtlustan, et just sellepärast saabki Sulev tihti oma allikatelt nii erakordset ja olulist infot, millele kõigil teistel juurdepääs puudub.
Tarmo Rajamets: Sulevil on supervõimed
Sulevil on mitu ajakirjaniku jaoks erakordset võimet. Näiteks oskus kirjutada ülikeerulisi teemade sasipuntraid lahti söödavateks paladeks viilutatuna, nii et need muutuvad mitte ainult arusaadavaks, vaid ka huvitavaks. Kirjutada mitut keerulist lugu korraga ja lõpetada need välkkiirelt, isegi enne tähtaega. Mis omakorda kõneleb võimest keskenduda ka keset pidevaid segajaid. Kärpida omaenda teksti halastamatult, elupõlise juurdelõikaja vilumusega, nii et tulemuseks on tõepoolest juurdelõige - mitte tähemärkide arvus, vaid kontsentreerituses ja sisukuses.
Ja muidugi oskus esitada sinisilmselt küsimusi, mis oma absurdini ulatuva hüperboolsusega vastaja marru ajavad. Rahvasuus nimetatakse seda vahel ka trollimiseks, Sulevi puhul on niisuguse tegevuse taga alati raudne loogiline mõttejada. Millest omakorda võib järeldada, et Sull saaks suurepäraselt hakkama ka advokaadiametiga.
Nalja mõistab ta samuti. Ja teeb ka, nii et on tehtud.