Kaamera eest kaamera taha on Arum enda sõnul libisenud orgaaniliselt ja iseeneslikult. „Filmikeel on mulle alati olnud südamelähedasem kui teatrikeel. Kui küsida, kas mulle meeldib rohkem mängida rõdu tagumisele reale või sedasi, et kaamera on mulle väga lähedal, et saada suurt sügavust võimalikult minimaalsete vahenditega, siis see teine on minu loomuse jaoks põnevam väljakutse.“ Ta lisab, et vahepeal meeldib talle väga ka üksi töötada ja filmirolliks valmistumine sisaldab suurel määral just üksinda tehtavat eeltööd karakteri avastamisel.