NÄDALA FILM | „Must auk“ tõendab Eesti kino positiivset hetkeseisu

Kuigi „Mustale augule“ võib ka etteheiteid teha, on hea vahelduseks näha kõrgel tasemel butafooriat, leiab Katharina Kala.

Universumi kaugematest ja lähematest nurkadest on kokku kogunenud kombitsatega tulnukad, karvased hiigelämblikud ja salapärane põlvpükstes austerlane ehk kinolinal on Moonika Siimetsa teine täispikk mängufilm „Must auk“. Nii nagu režissööri debüüt „Seltsimees laps“ põhines Leelo Tungla mälestusraamatutel, on siingi aluseks võetud tekste kirjameestelt Andrus Kivirähkilt ja Armin Kõomäelt. Vaatamata tihedale kinoaasta algusele, kus võistlevad filmid nii välismaistelt kui kodukandi autoritelt, on tegu linateosega, mis väärib üle kaemist ja tõestab eesti kino positiivset hetkeseisu.

Film on üles ehitatud triptühhonina, kus kolm lõdvalt seotud lugu uurivad Annelinna kollaste kortermajade elanike muresid ja rõõme. Esimeses loos saab kaasa elada kahele vorstivabriku prouale, kes unistavad Soome tööle minekust. Ning ennäe – tuleb välja, et lihtsam elu ei kulge mitte põhjanaabrite juures, vaid Linnuteel tulnukas Kri-in-Poulseni spaarutiinide ja anatoomiliste katsete seltsis.