Dramaturg Aare Pilv: „Noortel on selge tunne, et me elame mingi suure katastroofi eel“
(17)Kultuurikeskustelus on kerkinud teravalt esile küsimus: „Millest noored päriselt mõtlevad?“. Selle küsimusega tegeleb ka Tartu Uues Teatris peagi esietenduv „HYMN“. Lavastuse autori ja lavastaja Jarmo Rehaga ning dramaturgi Aare Pilvega vestleb Katariin Libe.
Jarmo Reha ja Aare Pilv toovad lavale juba neljanda ühise lavastuse. Reha on autor ja lavastaja, Pilv dramaturg – nende uus teos „HYMN“ esietendub Tartu Uues Teatris veebruari viimasel õhtul.
„HYMN“ „tahab tabada noor olemise tunnet. Tahab OLLA noor,“ ütleb lavastuse annotatsioon. Ja eelmisel nädalal kirjutasid lavastuse loojad pressiteates: „Meie lavastus „HYMN“ tegeleb just nimelt küsimusega, kas noorte hääled on ühiskonnas kuuldavad, millised on nende unistused, kas nende vaatepunkti võetakse arvesse“, millega teater reageeris hulga segadust tekitanud salapärase Nora Maria Londoni esseele, rõhutades, et autor ei olnud päriselt noor ja noortega tuleb dialoogi astuda näost näkku.
Te olete ise ka noored olnud. Kas see, mis nemad räägivad, erineb sellest, mida teie kunagi tundsite?
Reha: Ma ütleks, et nii avatud silmadega ma ei olnud. Aukartus tekib isegi.
Pilv: Minu nooruses ei olnud sellist teadlikkust, et inimestevaheline empaatia on nii oluline.
Reha: Mina olen 91. aasta laps, minu generatsiooni mentaliteet oli saavutada, kehtestada, võidelda endale koht ise kätte. Jõuda kuhugile, et siis hakata elama. Nemad ütlevad, et palun saage aru – elu ilu on lihtsates ja väikestes asjades meie ümber. Kui küsida, mida nad soovivad, siis nad vastavad, et aega oma lähedastega koos olla.
Pilv: Kui ma olen olnud mingites vestlustes, kus on koos minuvanused ja praegused noored, siis tuleb sealt välja, et noortel on suhteliselt selge tunne, et me elame mingi suure katastroofi eel, kas siis kliima või millegi muu pärast. Mina olen kasvanud üles õhustikus, kus ei olnud karta mingit suurt kokkukukkumist. Ma ei ole noorena arvestanud ega ei arvesta ka praegu selle võimalusega – mõistuslikult saan ohust aru, aga see pole mul kontides. Mingis mõttes on noorte kontekst palju pessimistlikum ja selle taustal tulebki välja, millel siis on päriselt mõtet. Et mõte on just sellel, mis on praegu meie ümber.
