REPORTAAŽ | „Nad vihkavad teineteist.“ President Karis keset Iisraeli ja Palestiina lootusetuid suhteid

„Siin on nii palju halle värve,“ ütleb üks Iisraeli kohalikke olusid hästi tundev inimene meie visiidi esimesel õhtul Iisraeli ja Palestiina suhete kohta. „Aga mõlema poole jaoks on kõik vastused ainult mustvalged.“

Tel Avivi lennujaamas kuulavad mind kahe tunni jooksul üle neli inimest. Nad ei usu sõnagi, mis ma ütlen. Aga vähemalt ei kanna ma T-särki suure kirjaga „Ma toetan palestiinlaste inimõigusi“ nagu too tüdruk, kes nüüd kinnises ruumis oma saatust ootab. Või nagu see venelane, kes karjub sealt vene keeles: „Mida ma tegin? Mul on ju raha! Palju raha! Mul on Peterburis isegi korter!“

Teda ei lasta välja, aga temast saadakse aru. Vene keelt on kosta Iisraelis rohkem kui inglise keelt. Tahad panna oma telefoni hummuse-putkasse laadima – küsi vene keeles luba ja saad selle. Tahad osta rongipiletit: palun, menüü ka vene keeles. Ülekuulatavate seas istub minu kõrval rootslane, kes hakkab Artjomiga Moskvast purssima vene keelt. Hokist, ansamblist Kino – vabalt. Vene keel on ju nii huvitav.